"Ma käisin draamateatri laadal oma asju müümas ja siis küsiti minult, kas ma oleks nõus kunagi seda akent kujundama. Ma ei tea, kas edevus oli siis nii suur, aga ütlesin jah, miks mitte, mis see aken siis ära on," rääkis Reemann, kuidas projekt sündis.

"See loomingulisus on üks asi, aga see praktiline, kus on eduelamus, see on tõesti maandav ja see tegemine ise, see protsess on meile ikkagi vajalik. See on meile põlvest põlve antud," rääkis Reemanni õde, kunstnik ja käsitööõpetaja Mari Viik. "Ma arvan, et me areneme koos. Me katsume õppida oma emalt ja kõikidelt teistelt, kes neid asju teevad ja ikkagi koos areneda."

Kudumine on Reemanni jaoks hea viis pingeid maandada. "See on kõik üks suur stressimaandus siin," näitas ta kudumeid täis aknale. "Ma arvan, et kui elu oleks huvitav ja lihtne ja kerge, siis ma seda võib-olla ei teeks."

"Iga asi on niimoodi, et tore kui saab valmis. Ja siis ma vaatan, et kui mulle meeldib, siis mul on hea meel, aga kõik alati ei õnnestu. Võib-olla kui ma kellelegi hea idee välja mõtlen, siis võib-olla olen rahul ka, aga ma ei julge seda teistele öelda, et ma ise rahul olen," tunnistas Reemann. "Kuidagi eputamisena tundub. Minu sees on ebakindlus."