Johanni ema Kristi Karis rääkis kõigest pool aastat pärast poja lahkumist saates "Pardiralli 2025", et esimesed kaks kuud ei tahtnud ta lapse surma endale tunnistada. "Me olime kõigest sellest nii väsinud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Aga kui sai kaks kuud Johanni surmapäevast, siis ma põhimõtteliselt 48 tundi järjest nutsin."

Selleks, et leinaga toime tulla, käis naine töö abis. "Aga ma sõna otses mõttes lõhkusin ennast, sest füüsiline valu ei ole nii valus kui hingeline valu. Siis panigi mu tervis paraja põntsu ja tuli aeg maha võtta. Üks samm korraga," tõdes ta.

Ema meenutas ka rõõmsaid hetki vapra pardipoisiga, kel olid eluks suured plaanid.

"Ta on meediasse öelnud, et ta tahtis saada ehitajaks, siis ärimeheks ja artiks nagu Lenne (Johanni raviarst Lenne-Triin Kõrgvee - toim), sest Lenne ainult naeratab, kuulab ja temale peab keelt näitama. Tema ei taha selliseks arstiks, kes nõelu paneb ja süst teeb," meenutas ema. "Paar päeva tagasi tuli mulle meenutus sellest esimest aastast, kui ta jäi haigeks, et haiglas õed küsisid, kelleks sa saada tahad, kas sina tahad ka arstiks saada. Johann ütles, et ei, ma tahan olla lihtsalt laps."

Pideva haiglasoleku, keemiaravi ja operatsioonide tõttu sai Johann palju vähem tavalisi põnnirõõme nautida kui tema eakaaslased. Aga kohe kui selleks võimalus avanes, sukeldus ta sajaga seiklustesse.

"See oligi see sama kord, kui ta presidendiga kohtus. Ta öösel oksendas ja kõht oli lahti ning me läksime hommikul päevaravisse. Öeldi, et ei, tulete haiglasse sisse. Johann lõi selja sirgu ja ütles, et ma ei tule mitte kuhugi, ma lähen Pardirallile. Ja me läksimegi! /---/ Ta tahtis veel minna poodi ja osta parte juurde, et kõik tema sõbrad saaksid terveks. Ta oli suure südamega vapper ja väga tark poiss," lausus Karis.

Kui Johann oli vähist juba neli korda jagu saanud, siis viies jäi viimaseks. "Me saame silmad kinni panna, kui me ei taha midagi näha, aga südant me ei saa sulgeda asjade ees, mis meile ei meeldi. Viimane kord kui Johannil kasvaja tagasi tuli, siis ma nägin tema silmadest, et see on viimane võitlus," meenutas ema, kelle sõnul olid Johannil üldse väga erilised silmad. "Paljud on öelnud, et need ei ole lapse silmad – seal on kogu maailma tarkust."

Johanni pere tegi ränga otsuse – nad lasid oma kaheksa-aastasel lapsel minna, sest lootust enam ei olnud.

"See oli reede õhtu ja Johanni raviarst oli veel majas. Ta kutsus mind siis enda juurde, me olime jälle võitlemas arusaamatute palavikkudega, mis küll allusid, aga ükski analüüs ei näidanud, mis see on. Siis võetigi jälle vähimarker, mis oli mõned nädalad varem pigem normi lähedal, aga siis oli kümme korda kõrgem," selgitas ema.

"Mulle meeldis see, kuidas arst ütles, et me teeme selle keemia lõpuni, aga kui me jätkame, me ravime iseennast ja võib-olla on mõistlikum, kui Johannile jääb mingisugune väärikus. Ma ei tahtnud seda, et ta peaks piinlema kuskil intensiivis voolikute küljes. Teada on, et mingi hetk see juhtub, aga isekas on iseennast ravida sellel ajal teadmisega, et ta on olemas," meenutas ta enda jaoks olulisi sõnul.

Jaanuaris alustas Kristi Karis tugiisiku koolitusega. "Ma tahtsin nii väga midagi tagasi anda. Meie teekond oli väga toetatud ja hoitud. Ma tahan, et mitte ükski ema ei peaks selliste asjadega tegelema, et ta saakski keskenduda oma lapsele. Et oleks keegi, kes toetab ja aitab, nagu meil oli Luive."

***

Eesti Vähihaigete Laste Vanemate Liitu saab toetada nii saate ajal kui aastaringselt annetustelefonidele helistades:

9002150 (annetuse suurus 5 eurot)
9002110 (annetuse suurus 10 eurot)
9002125 (annetuse suurus 25 eurot)