Sel nädalal olid saates "Hommik Anuga" külas kirjanik Eia Uus ja ettevõtja Siret Liivamägi, kes rääkisid sellest, kuidas liikuda edasi raskustest, mis eluteele satuvad.

"Mina arvan, et tõelist õnne saabki tunda ainult siis, kui sa oled tundnud tõelist raskust. Mina olen kõikide oma elu raskete hetkede eest väga tänulik, sest ma ei oskaks hinnata seda, mis on õnn," lausus Liivamägi, kes loodab, et tema kogemus süstib teistesse elujõudu ja julgust riskida.

"Eriti tänapäeval, kus on sotsiaalmeedia, kuhu me paneme pilte oma kõige õnnelikumatest jõuluõhtutest ja vabariigi aastapäevadest ja sellest kui meid kutsutakse konverentsile esinema ning me võidame auhindu, aga enamikel meist on ju raskeid päevi ka, võib-olla neid raskeid päevi on rohkem kui kergeid päevi," lisas Uus.

Ühe suletud ukse taga peidab end uus võimalus

Uus rääkis, et tema elus on olnud väga palju pettumusi, ebaõnnestumisi, haiget saamisi ja mitte valituks osutumisi. Ta meenutas olukorda, kui teda ei võetud seepärast tööle, et ta oli noor naine.

"Ülemus ei võtnud mind isegi jutule, käitus intervjuul hästi koledasti. Tänaseks ma saan aru, et ma olin väga noor ja naine. Ta isegi ei küsinud mu käest midagi, tegi ukse lahti, vaatas mulle otsa ja sai aru, et ma ei anna sellele noorele inimesele võimalust. Tol hetkel mul ei olnud piisavalt elukogemust, et aru saada, et asi oli temas, mitte minus, aga ma võtsin seda nii isiklikult. Ma arvasin, et ma ei ole piisavalt hea, piisavalt tark, piisavalt nutikas, mul ei ole piisavat majandusharidust taskust, miks mind ei saa sinna valida," kirjeldas ta toonaseid tundeid.

Kuid ühe suletud ukse taga peitis end hoopis teine töö ning ta kutsuti ajakirja Anne ja Stiil tegevtoimetajaks. "Ma ei olnud ajakirjandust õppinud, ma ei teadnud tegevtoimetamisest midagi. Nad ütlesid mulle, et on ju siililegi selge, et oskusi saab õpetada, aga isikuomadusi ei saa. Nad olid näinud, et ma suudan maa alt välja kaevata, mis on vaja kaevata," rääkis ta. "Kuidagi on järjest niimoodi läinud, et iga kord kui uks pauguga sulgub ja mingisugune hoop tuleb, siis selle hoobi taga on alati uus asi."

Samal õhtul kui Uus Anne ja Stiilist koondamisteate sai, tuli tal pähe romaani "Tüdrukune" idee. Kirjaniku sõnul sai sellest romaanist üks väga oluline punkt tema elus. "See on romaan, mida õpetatakse kursusel "Romaanid, mida peaks igaüks elus vähemalt korra lugema", ja see on romaan, mis räägib minu jaoks nii olulistest asjadest ja mida loeti rohkem, kui tavaliselt eesti ilukirjandust loetakse," märkis kirjanik.

Kui Uus oli kümme aastat ajakirjade ja raamatute kirjastamisega tegelenud, otsustas ta teha kannapöörde ning minna start up'i tööle. "Mulle tundus, et start up'id on nagu rakett ja ma tahaksin ka raketiteadust õppida," selgitas ta otsustas midagi täiesti uut proovida. "Aga tuli välja, et seda on väga raske teha aasta ja kolme kuu vanuse beebi kõrvalt, sest sa oled nii magamata. Ma ei teadnud ka, et kuna me olime terve pandeemia aja olnud isolatsioonis, et kui laps läheb lasteaeda ja kohtub elus esimest korda viirustega, siis ta on kogu aeg haige."

Too aasta oli Uusile väga mitmel rindel raske, sest lisaks töistele väljakutsetele algas ka sõda Ukrainas ja purunes tema 12 aastat kestnud kooselu. "Tundsin, et ma olen nüüd lõplikult hävinud ja ma ei oska mitte midagi, mul ei ole mitte kuhugi minna, kõik seinad on ees ja ongi maailma lõpp, käed on tagurpidi ja depressioon on ka ning ma ei tea, mida endaga peale hakata."

Samal suvel palus üks muusikamänedžer Uusi, et ta nõustaks muusikut, kellele ei meeldi väga endast rääkida. Esialgu planeeritud 90-minutiline kohtumine venis lõpuks seitse tundi pikaks. "Pidime lõpetama ainult sellepärast, et kell oli kaks hommikul," märkis Uus, kellele see kohtumine samuti silmiavavalt mõjus. "Kõik see, mis ma olin erinevatel ametitel õppinud, erinevatel hobidel õppinud, sain kõiki oma teadmisi seal kasutada. See oli võib-olla üks kord elus, kus ma vaatasin ennast kõrvalt ja vaatasin, et ossa, tark naine!"

Liivamäe loo algus ulatub aega, mil ta oli õrnas noorukieas ja tema ema sai vähidiagnoosi ning suri. Mõni aeg pärast ea surma tegi tema isa suitsiidi. "Sel hetkel kaotad sa kõik. Sa kaotad igasuguse turvatunde, nii emotsionaalse kui ka majandusliku. Kõik asjad."

Selleks, et ära elada, läks ta 15-aastaselt kooli kõrvalt tööle. "Minu esimene sissekanne on koristaja-katlakütja sanitaarepidemioloogiajaamas Tartus. Siis oligi niimoodi, et päeval käisin koolis, õhtul käisin koristamas ja vedasin briketti ja puid. Täna ma ikkagi mõtlen, et see oli elu kuristiku ääre peal. Mul ei olnud reaalselt raha, et poodi minna," nentis ta.

Rasket tööd tehes tuli ta aga keerulisest olukorrast välja. "Loomulikult ma mõtlen, et kui poleks mingi sõbraga sel hetkel kohtunud ja oleks kohtunud teisega, siis oleks ma praegu võib-olla vanglas. Inimestel, kes meie eluteele satuvad, on ikkagi suur tähendus," on ta veendunud.

24-aastaselt sai Liivamägi kiiresti areneva tuumori diagnoosi ning esialgu arvati, et ta elab heal juhul aasta lõpuni. Jahmatav diagnoos muutis täielikult seda, kuidas ta maailma näeb. "Siis tuli operatsioon ja selle käigus selgus, et olukord ei olegi nii hull," lausus ta. "See, mis oli, see ei oma tähtust, aga tähtsust omab täna see, et ma mõtlesin oma elu ümber ja ma sain uue võimaluse."

Pärast seda tekkis tal tunne, et nüüd on kõik võimalik. Arstiteaduskonna lõpetanud naine otsustas kandideerida ühe Soome ettevõte direktoriks. "Loogiliselt vaadates ei ole mingisugust arusaama, kuidas ettevõte käib, kuidas seda juhitakse, aga tahtmine oli. Loomulikult ma seda kohta ei saanud, aga personaliotsingu spetsialist, kes oli väga elukogenud soliidne mees, ütles, et teate, Siret, te olete lihvimata teemant," meenutas ta lauset, mis muutis ta elu.

Edasi liikus ta farmaatsiatööstusesse, tegi rahvusvahelist karjääri ja sai tippjuhiks.

"Ela täna!"

Mõlemad naised soovitavad rasketel hetkedel endale meelde tuletada, et elu on lühike. "Iga inimene on väga-väga eriline, hoida seda meeles," lausus Uus. "Leida üles, mis on see minu miks, mis paneks mind hommikul rõõmsana üles tõusma ja mida ma tahaksin teha alles jäänud ajaga."

Liivamägi rõhutas, et oluline edasi liikuda ka siis, kui on raske. "Julgus mugavustsoonist välja astuda. Inimesed mõtlevad, et äkki ma ei oska, äkki ma ei ole piisav. Kõik me oleme piisavad. Mitte keskenduda sellele, et ma ebaõnnestun, aga sellele, et ma teen selle ära, vaatame, mis saab, ja alati saad targemaks, paremaks ja tugevamaks," julgustas ta.

Samuti ei peaks tema sõnul plaane tulevikku lükkama. "Elu on nii habras. Ela täna! Ole äge, naera, rõõmusta, tunne elust rõõmu! Võib olla, et homset ei ole. Elama peab iga päev nii, et see oleks viimane."