Teatriuurija: julgustan inimesi saalist lahkuma, kui etendus ei meeldi
Teatriuurijal Hedi-Liis Toome valmis möödunud aasta lõpus mahukas uuring teemal, kuidas teater saaks publikut, eelkõige noori, kaasata ja teatrisse tuua. "Hommik Anuga" stuudios ütles Toome, et julgustab inimesi, kellele etendus ei meeldi, saalist lahkuma, selle asemel et teisi segada.
Möödunud aastal jõudis Toome ära vaadata 113 teatritükki. ""Kui on usku, kui on tahtmist, kõik on võimalik", on laulnud Jarek Kasar. Mul on usku Eesti teatrisse, mul on tahtmist teatris käia, nii et ma käin seal. Aga eelkõige on see ikkagi töö pärast. Muidu ma ikka igal õhtul teatrisse ei läheks, tahaks ka muude asjadega elus tegeleda," selgitas Toome.
Toome viimane suurem teatrielamus oli Lauri Lagle "Leviaatan". "Seda ma võiksin minna uuesti vaatama. Võib-olla isegi teen seda mai kuus, kui nad neid etendusi uuesti mängima hakkavad," ütles ta.
Poole etenduse pealt ei lahku Toome sõnul teatriuurija kunagi. "Lõpus võib veel midagi juhtuda. /.../ Ma ise muidu isegi julgustaksin inimesi etenduselt ära minema, kui see neile ei meeldi. Selle asemel, et etendust segada on mõistlikum lahkuda. Miks mitte ka etenduse ajal, julgelt püsti tõusta ja saalist ära minna," muigas Toome.

Kordi, kus publik etendust segab, on Toome näinud mitmeid. "Ma olen nüüd ise olnud ka selline, kes ütleb, et palun pange oma telefon ära või palun ärge sosistage. Viimane kord oligi Eesti Draamateatris, kus üks härrasmees minu kõrval võttis välja telefoni ja ma ütlesin, et palun pange ära, see segab mind, ja mulle tundus, et temal oli piinlikum kui minul. Olen ka olnud teatris, kus inimesed tegid etenduse ajal selfie'sid. Valjusti sosistamine on uus trend. "Kas sa nägid?! Kas sa nägid?!" Jah, me kõik nägime, me olime saalis. Ma arvan, et see on palju tulnud kinokultuurist, kus inimesed saavad palju rohkem rääkida, heli on nii vali, aga teatris see ikkagi segab ja ma arvan, et segab ka näitlejaid laval," tõdes Toome.
Sealjuures Toome ei ütleks, et kino on proletaarsem kui teater. "Aga see on kindlasti ligipääsetavam, sest pilet on odavam ja teatriga käib kaasas elitaarsust. Sinna tuleb teatavad riided selga panna, nõuab mingit ettevalmistust, aga kinno minemine on väga lihtne, ostad lihtsalt pileti. Väga paljudele etendustele ei saagi pileteid, kõik on välja müüdud," rääkis Toome.
Publiku kaasamine
Aasta lõpus valmis Toomel koos Anneli Saro ja Oliver Issakuga uurimus "Publiku kaasamise ja arendamise võimalused ja väljakutsed etenduskunstides Vanemuise teatri näitel". Autorid soovisid uurida, kuidas publikut kaasata ja kuidas publik rohkem teatrisse jõuaks.
"Uurisime publiku kaasamist sellepärast, et mulle tundub, et Eesti teatrid sellega veel liiga palju ei tegele, aga inimesi on vaja kaasata, et nad saaksid parema elamuse, et kultuuriorganisatsioonid saaksid inimesi enda juurde tagasi tuua, luua mingisugune suhe. Teater ei ole enam see, et ma lähen teatrisse, panen riided garderoobi, vaatan ära, plaksutan, lähen koju," rääkis Toome, lisades sealjuures, et kaasamine ei tähenda seda, et inimesi etenduse ajal näiteks küsitlema hakatakse.

"Kaasamine võib tähendada seda, et enne etendust toimub tutvustus, mingisugune loeng, luuakse teatriklubi, tundub, et Eesti inimesed tahavad aina rohkem rääkida, mida nad teatris nägid. Neid võimalusi on väga palju," lisas ta.
Uurimise jaoks otsiti inimesi kultuurihuvilisi inimesi, kellel on teatriga leiged suhted. "Tahtsime viia teatrisse inimesi, kes on vanuses 19 kuni 25, sest see on grupp, kes kõige rohkem teatrist ära kaob. Tegime Facebooki üleskutse ja 24 tunniga pani ennast kirja umbes 150 inimest. See oli väga üllatav," tõdes Toome.
"Me viisime need inimesed kolm korda teatrisse ja täitsa erinevaid asju vaatama. Kuna me tegime seda Tartus, kus on Vanemuise teater, kes pakub lisaks sõnateatrile ka ooperit ja tantsulavastusi, siis viisime ka sinna. Sinna ümber pakkusime erinevaid tegevusi ja tahtsime aru saada, kas need kaasavad tegevused aitavad etendusest paremini aru saada. See oli selle uuringu kõige suurem eesmärk."

Lühidalt öeldes selgus see, et kaasavad tegevused tõesti aitasid. "Loomulikult on inimesed väga erinevad ja erinevad on ka tegevused, mida noored teatri ümber tahavad. Kes tahaks pärast näitlejatega kohtuda, kes tahaks enne ekskursioonile minna, kes tahaks, et talle saadetaks ette tutvustavaid materjale. Noored tegelikult tahaksid luua tugevamat suhet teatriga, sest praegu nad tunnevad, et nad on sellest kaugel või see, kuidas teater ennast turundab päriselt ei tööta," selgitas Toome. Näiteks soovivad noored näha teatrietenduste treilereid. Need on mingil kujul olemas, aga omal käel noored neid üles ei leia ja ise need noorteni ei jõua, mis on omaette küsimus.
Kallid piletid
Toome sõnul on oluline ka aspekt, et teatripiletid on noortele kallid ja 35 euro eest enda jaoks suvalisel etendusega riskida ei julgeta. "Nad ei mõtle kolm kuud ette, kas nad tahavad sellel õhtul teatrisse minna, nad tahaksid otsustada samal õhtul ja, loomulikult, näha ka neid asju, mis on populaarsed ja head, mitte ainult neid etendusi, kuhu rohkem pileteid saab. Ma arvan, et paljudel noortel pole ka kellegagi koos teatrisse minna. See on ka oluline põhjus, sest paljudele inimestele ei ole üksinda teatrisse minemine mugav," nentis Toome.
Kõige populaarsemaks osutuski noorte seas võimalus etenduse järel nähtu üle arutada. "Kas siis kohvikus või kui on hea ilm, siis miks mitte õues. Muidu sa jooksed kiiresti koju, ei jõua etenduse üle reflekteerida. Ning mida keerulisem on lavastus, seda huvitavam on seda teistega arutada," jagas Toome noorte arvamusi.

Uuringust tuli ka välja, et noorel on väga raske vaadata üle kolmetunnist lavastust. "Ta eelistaks, et see kestaks vähem. Siin ongi küsimus, et kui tahta etenduse ümber veel mingit tegevust organiseerida, siis kolmetunnise etenduse puhul see ei olegi lihtsalt võimalik. Ehk siis publiku kaasamine aitab repertuaarist, mida teater inimestele näitab, kui pikad need lavastused on. See on teatrile suur töö asjadest niimoodi mõelda," rääkis Toome.
Noortele tekitasid küsimusi ka teatriskäimise kirjutamata "reeglid". "Nad küsisid, kas tuleb kaasa võtta vahetusjalanõud, kas tuleb viisakalt riidesse panna, kui kaua enne etenduse algust on vaja teatrisse minna, kas kohvikus käimine on kohustuslik. Kui sa oled 20-aastane ja kõik need asjad tekitavad sinus ärevust, siis sa otsustadki pigem mitte teatrisse minna. Peaksime mõtlema, kuidas inimesed tunneksid end teatris mugavalt, mitte ei kardaks kõiki neid n-ö "kõrvalasju"," lisas teatriuurija.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Hommik Anuga"