"Paapua Uus-Guineasse on väga keeruline sattuda, pikad lennud ja sealne ühiskond erineb väga lääne ühiskonnast, aga minul õnnestus tutvuste kaudu sinna praktikale saada," ütles zooloog Joosep Sarapuu, kes kirjutas oma džunglirännust ka raamatu "Džungli (s)lumm".

"Ma tunnen ennast kõige paremini džunglites mütates ja loomi otsides, see on minu kirg. Selleks, et sinna praktikale saada, on vaja natuke õnne, natuke teadmisi, natuke oskusi ja õigeid tutvusi," lisas Sarapuu.

Paapua Uus-Guinea asub maailma ühel kõige suuremal Uus-Guineau saarel, mis on keskelt pooleks lõigatud, ida pool on Paapua Uus-Guineau ja lääne pool Indoneesia ala.

Kohalikud käivad Sarapuu sõnul džunglis ringi paljajalu, püüavad vette kukkunud kändude alt kalasid. "Täiesti teine maailm," lisas Sarapuu, kellele meeldib džunglite puhul just sealne elurikkus.

Kõige vägevam Uus-Guinea saare džungli valitseja on kaasuar. "Esimest korda, kui teda nägin, olin pahviks löödud ja armunud. Vilksamisi nägin, aga ta on tõesti suur nagu eelajalooline lind, kes näeb väga õudne välja, poolteist kuni kaks meetrit pikk. Pea peal on sinakad ja punakad laigud, nagu oleks kellegi verega koos. Kohalikud räägivad, et oma tibu kaitstes võib ta hakata inimest taga ajama," selgitas Sarapuu.

Riik on kaetud väga suures osas džunglitega ja on väga palju raskesti ligipääsetavaid kohti. "Inimesed elavad nii kaugel, kuskil soos, sügaval mägedes, et sealt linna minek võtab väga kaua aega. Inimesed peavad ise kõigega hakkama saama, neil on naturaalmajandus," tõi Sarapuu välja.

"Inglise keelt seal ka räägitakse, aga saavad rääkida vaid need, kes on koolis käinud, aga paljudel pole lihtsalt raha, et kooli minna või siis seal kaugel sügavas džunglis lihtsalt ei ole kooli. Nad peavad õppima seda, kuidas kaasuari küttida ja mao käest mitte hammustada saada," ütles Sarapuu, kelle unistuseks on minna Aafrika džunglisse või kõrbe.