Kerstin Raidma: hakkasin juba 12-aastaselt punkariks
Kostüümikunstnik Mare Raidma rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et kuna tütar Kerstin meenutas talle ennast noorena, siis oli ta teda kasvatades pigem leebe. Reklaamispetsialist Kerstin Raidma rääkis, kuidas temast sai juba 12-aastaselt punkar ning rahunemine ja kohusetunne tulid alles poja sünniga.
Lapsepõlv boheemlaste keskel
Kerstin Raidma kuulub reklaaminduses Eestis täielikku tippu ning on ka lektor Eesti Kunstiakadeemias. Kerstin sõnas, et tundis lapsena teatud sotsiaalset survet käia boheemlastest vanemate jälgedes. "Eks ma kindlasti olingi loova mõtlemisega laps ja võib-olla üle keskmise joonistaja ja meisterdaja. Inimeste jaoks oli ootuspärane, et kui vanemad on kunstnikud, siis sinust tuleb ka kunstnik," sõnas Kerstin, kuid märkis, et temas oli lisaks loomingulisusele ka tugev annus protesti sees.
Kuna vanemad olid Kerstini sündides väga noored, alla kahekümnesed, siis kasvas Kerstin oma esimesed aastad vanavanemate juures. "Ema elas ka seal, aga õppis ka kunstiülikoolis ja tal oli palju tegemist. Seetõttu ma saingi niisuguse konservatiivse kasvatuse vanavanemate poolt, aga samas vanemad võtsid mind igale poole kaasa oma põnevatele kunstiretkedele," rääkis Kerstin, kuidas ta läbi ema kasvas võtteplatsidel kostüümihunnikute otsas ning läbi oma isa, Urmas Raidma, kes oli näiteks Vennaskonna sünni juures, puutus varakult kokku ka pungiskeenega.
Kuidas hipsterid punkris peediveini jõid
Mare Raidma lõpetas Eesti Riikliku Kunstiinstituudi kunstilise kostüümi erialal. Tahe töötada just filmis, oli juba tollal olemas. Peale esimest töökohta Nukufilmis, sai Mare kiirelt ka oma esimese mängufilmi peale. "See on eriala, mis valis mind, ma olen seda mitu korda püüdnud maha jätta ja mingisuguseid muid tegevusi endale leida ja ikka tuleb see minu juurde tagasi. Nüüd ma olen kuskil 50 filmile kostüüme kujundanud."
Mare sündis Kiviõlis ja elas seal ka oma esimesed kaks eluaastat. "Ma mäletan laste sõime suurt klaasakendega verandat, millest räägiti, et ma lõin klotsiga selle akna puruks," rääkis ta. Pärast Ida-Virumaalt lahkumist elati aga Pääskülas. Marel oli kaks nooremat õde: Pille, kes on nüüd loodusteadlane ja Ene, kes on keeleteadlane. Ka isa oli teadlane ning ema eesti keele õpetaja.
"Ma ei tahtnud hästi sõna kuulata. Mul on tunne, et ma tegin kõike risti vastupidi. Võib-olla sellepärast, et isa tagantjärele tunnistas, et ta natukene kartis meid, tüdrukuid, ja ta püüdis siis olla hästi sirgjooneline. Minu jaoks tähendas see seda, et mind kas kästi või keelati ja see mulle üldse ei meeldinud," rääkis Mare ja märkis, et kohe, kui ta 18 sai, lõi ta koduukse jalaga kinni ja mõtles, et ei tule sinna enam kunagi tagasi.
Erakordsena tunnetab Mare juhtumit, mil ta oli 14 ning ei ilmunud ööseks koju. "Mind hoiti ju väga range valve all ja ma pidin alati teatud kell kodus olema. Aga sõbrannaga läksime linna peale, siis oli Võiduväljak, kus kõik hipid kogunesid, sealt mindi mingisugusesse punkrisse ja seal suured inimesed jõid peediveini ja ma vahtisime suurte silmadega pealt," meenutas Mare. Kuna transporti õhtul koju enam ei läinud, siis pääseski Mare alles hommikul tagasi.
"Ma mäletan, kuidas ma kodule lähenesin ja vaatasin, et oi, ema päevitab aias nagu poleks midagi viga. Ma solvusin selle peale natukene. Kitli peale ma sain loomulikult, aga ma kujutasin ette, et mind otsitakse miilitsatega taga," meenutas ta.
Kostüümikunstnikuks tõmbas võimalus ajas rännata
Ema toetas Mare sõnul tema kunstilisi huvisid väga, alates kunstiringidest kuni kunstikoolini välja. "Sellele perioodile ma olen väga tänulik, sest see oli loovust arendav. Õpetaja ka ütles, et mul on mitmetele materjalidele hea tunnetus, et ta soovitab mul minna ruumikujunduse. Ma siis proovisin ruumikujundusse saada, aga sain tooli eest kolme ja ei saanud sisse. Hiljem, kui ma hakkasin teatrilavastusi kujundama, siis ma iga kord püüdsin sinna mingi tooli joonistada, mis siis teostati," muigas Mare.
Kopli kunstikoolis kohtus Mare ka Kerstini isa Urmas Raidmaga, kellega kestis kooselu lõpuks vaid alla kahe aasta. "Ma ei ole kunagi neid vaidlemas näinud, üksteisele midagi halvasti ütlemas. Kuigi perekond ei ole olnud tervik, siis kui vanemad on toredad ja sinu jaoks olemas, siis see tegelikult on väga toetav," sõnas Kerstin.
Peale Kerstini sündi mõtles Mare, et tema jonni ei jäta ja läheb proovib uuesti ERKI-sse sisse saada. Saima Priksist innustust saades proovis ta seekord hoopis kostüümi alale ning sai sisse. "Siiamaani meeldib mulle inimesi joonistada, aga moekunstnikku minust ei saanud. Mind hakkas juba õppimise ajal võluma see, kui tuli Liivia Leškina filmivõtetelt, kus oli kunstniku assistent ja kirjeldas, kui tore oli teha filmi. Ma hakkasin mõtlema, et kui huvitav, et läbi selle saab kuskile vanasse aega minna. Ajas rändamine ongi tegelikult see, mis on mind kõige rohkem konksu otsa võtnud," tunnistas Mare.
12-aastaselt punkariks
Kerstini esimene mälestus pärineb ajast, mil ta oli kolme-aastasena emaga Hiiumaal maalilaagris kaasas."Mäletan kolmeaastase inimese kõrguse tasandil seda mälupilti, kuidas jooksin kuskilt suurte kadakate vahelt läbi ja siis mingid kollased puumajad paistsid sealt."
Kerstin oli Mare sõnul väga seltskondlik laps. "Ma olen vist olnud ikkagi alati väga hea suhtleja või selline inimeste inimene. Nii palju, kui ma mäletan, siis alati on olnud kellegagi kuskil mängida. Ma olin suur ekstravert lapsena, nüüd ma olen nagu introverdiks muutunud," sõnas Kerstin.
Kerstiniga oli Mare pigem leebe. "Mind kogu aeg närisid süümepiinad, sellepärast et ma ei tegelenud temaga küllalt palju. Äkki ma tegin talle liiga oma sagedase eemalolekuga. Sellest on mul kahju," ütles Mare.
Kerstin sõnas, et lapsena ei osanud ta sellist asja ise hinnata. "Mis puudutab varast teismeiga, siis ma olin ikka nagu mega-rebel, mul käisid kõik asjad täiega üle pea. Ema ei keelanud mind ja siis isa veel ütles pärast kunagi sellise lause mulle, et "ma lootsin, et sul on endal mõistus peas". Õnneks oligi."
Kerstini sõnul sai ta oma protestimeelsuse 12-aastaselt just isaga õpilasmalevas kaasas käies, kus too oli komandör. "Seal olid Eesti sellised punkaritest võtmeisikud noortena malevas. Kõik tundusid nii ägedad ja siis tulingi selle pungipisikuga koju. Protestivaim oli sees, et tahaks õudselt protestida kõige vastu, punk oli jubehea väljund ja mu isa tundus mulle äge. Tegelikult 12-13-aastaselt hakkasin juba punkariks."
Mässumeelsed 90ndad
80ndate lõpp ja 90ndate algus oli tormiline aeg. "Inimestel oligi kaos kõigis asjades enda ümber, ei olnud turvalist voolu. Ma arvan, et minus endas valitses ka segadus. Võib-olla mingil hetkel ma üldse ei tajunudki seda kooli või mingite kohustuste tähtsust," rääkis Kerstin.
Oluliseks arengukohaks sai Kerstinile just ema tööalaste toimetuste kõrvalt jälgimine, näiteks tema tehtud filmiklassis puutus Kerstin kokku erinevate lääne- ja idafilosoofiatega, ema kõnelused Mikk Mikiveriga mõjusid aga maailma avardavalt. "Ema oli Mikk Mikiveri kostüümikunstnik ja tal olid tundide pikkused jutuajamised Mikuga. Kui muidu ma olin nii rahutu hing ja ei püsinud paigalgi, siis kui Mikk rääkis emaga, kuulasin ma huviga, sellepärast kui inimene räägib huvitavalt, siis jääb ka kõige rahutum hing kuulama."
Sarnaselt emale ei ilmunud ka Kerstin vahel ööseks koju. "Mul ei olnud ka midagi ette heita, sest ma olin ise selle läbi teinud. Aga ühte juhust ma mäletan, mil ma olin nii vihane Kerstini peale, et ma läksin koridori ja lõin rusikaga lihtsalt akna puruks, et ennast välja valada," meenutas Mare.
"Ma teismelisena üldse ei mõelnud selle peale, et äkki ema muretseb, aga ma näen, et ilmselgelt läksime täiega üle piiri ka," ütles Kerstin ja meenutas perioodi peale kooli lõpetamist, mil koos sõbranna Hille Hansoga üüriti endale kuu aega Koplis korterit. "Mäletan, et üldse raha ei olnud, ema saatis Saaremaalt humanitaarabipaki, maisihelbed olid seal sees ja siis tikrimoos. Nii palju oli raha, et me ostsime kõrvalt mingist väikesest poest endale paki piima ja siis see oligi meil põhimõtteliselt kogu toit."
Materiaalsed vajadused olid Kerstini sõnul täiesti teisejärgulised, elati kambaelu ning seltsiti noorte muusikutega. "See oli tegelikult ülioluline, et sa õppisid inimesi sellisel tasandil tundma, kindlasti oli sellest midagi kaasa võtta," sõnas ta.
Poja sünniga tekkis kohusetunne
Kerstini sõnul imbusid ka narkootikumid noortekampadesse ja kuigi tema jäi sellest otseselt eemale, oli sel talle siiski oluline mõju. "Tekkisid inimesed, kel olid vaimse tervise probleemid. Seltskonnas oli üks poiss, kes hüppas katuselt alla. See oli selline esimene samm ka täiskasvanuks saamise poole, kus sa said aru, et elu ning need hullused ja naljad, nendel võivad olla tõsised tagajärjed. See kindlasti kainestas ja sealt tekkis ka arusaamine, et ikkagi pead tööle minema, pead õppima," nentis Kerstin.
"Ma olin ise 22, kui ma sain emaks. Minu jaoks oli lapse sünd äärmiselt motiveeriv. Ma läksin õppima ka ülikooli, kui Markus oli sündinud. Ma sain aru, et ma pean tema eest vastutama, teda üleval pidama. Tekkis väga suur kohusetunne," rääkis Kerstin.
Kõige raskem oli Kerstinil emana, kui poeg võitles koolikiusuga. "Ma tegelesin sellega, kirjutasin kiusaja emale kirja, aga Markus on tagantjärgi rääkinud sellest, kui hull see tegelikult oli, ei tahtnud mulle sellest rääkida. Mind ei olnud nagu piisavalt nagu tema jaoks olemas sellel hetkel, kui tal oli mind vaja. Ma mõtlengi, miks ma ei saanud sellel hetkel aru sellest või kuidas ma nii pealiskaudne olin, seda ma elan praegu üle," sõnas ta.
Peale Markuse sündi ülikoolis käies oli kodus ka rahaliselt raske periood, mil Kerstin andis endale lubaduse endale leida töökoht, mis oleks stabiilne. "See oli ka üks põhjus, miks ma läksin reklaami tööle, ma tahtsin normaalselt ära elada. Ma ei tahtnud elu, kus mul oleks üks hetk tööd ja teine hetk mitte," rääkis Kerstin, kuid rõhutas, et see ei ole kriitika ema valikutele ja tõi välja, et just läbi oma ema ameti sai ta kaasa erilise kogemustepagasi. "Ma olen tegelikult suht maksimumi võtnud oma vanematelt, sellest erakordsusest," kinnitas ta.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan