"Mu meelest me oleme kõik targemaks saanud seda tükki tehes. Ma tunnistan, et mina selle probleemiga ei olnud varem kokku puutunud, aga nüüd, kui ma sõidan mööda Eestimaad, siis mu pilk kogu aeg näeb, kus on need raiesmikud ja kuidas on siit pahasti võetud, kuidas kännud on eri kõrgusega püsti ja nii hale ja kurb on vaadata. See metsaprobleem on tõesti nii paganama valus, et see on vajalik, et seda ka teatrilavalt räägitakse," sõnas Sallo "Ringvaatele".

"Meil on loo keskmes üks perekond, kes üritab aru saada, kuidas oleks kõige õigem või targem tegutseda, ja jube keeruline on, sest lihtsalt nii palju on arvamusi, nii palju on juttu sel teemal iga päev praktiliselt ilmub midagi. Kuna see teema on mahukas ja ta ikkagi kütab kirgi, kütab selliseid kirgi, et hakkab ooperlikke vorme omandama juba, siis mõtlesime, et sellest võiks lavastuse teha," rääkis Toompere jr. "Sellest ilmselt saaks mitu lavastust."

Sallo sõnas, et teda pani lavastuse teema endalt küsima, et mispärast me oleme sellised, et me istume oma mätta otsas nii kindlalt nagu meil oleks juured all. "Me ei oska teist poolt kuulda. Me mängime, et me kuulame, aga me ei kuule. Seal [lavastuses – toim] on isegi selliseid kohti, et need inimesed nii räigelt istuvad oma [mätta otsas], et see on naljakas juba," märkis Sallo. "Kas ehk ükskord võiks leida midagi ühist ja siis hakata otsast peale arutama. Ei ole ju võimalik, et ole väikest ühist osakest."

"See on tegelikult tõsine teema, aga nii tõsine, et juba on naljakas," ütles Toompere jr. "Seda absurdi on nii palju. Piltlikult öeldes on kaks teadlast, kes ei suuda ühte pakku ühtemoodi ära mõõta."