"Neid on ikka väga palju tegelikult olnud. On olnud väga palju päevi, hommikuid ja õhtuid, kus ma näen uudist ja lihtsalt nutan kas terve päeva ja on selline tunne, et ma ei julgegi toast välja tulla," märkis Jaani.

Nutma on pannud Jaani eraelust kirjutatud uudised, esinemistest, välimusest. "Kõigest on erinevatel teemadel kirjutatud. Muidugi kommentaarid, mis sinna järgnevad, et kuidagi sõnadel on nii suur võim, et haiget teha ja need sõnad teevad ikka tohutult haiget."

Karjäärist rääkides märkis Jaani, et usub, et tema edukust võiks mõõta tema fännide järgi. "Nad on hästi suured toetajad, ja ma olen nii tänulik, et nad mul on ja et neid on mul nii palju." Kuigi ta arvuliselt ei oska öelda, palju tal fänne on, on tema sõnul praktiliselt igal kontserdil hästi palju tuttavaid nägusid. "Nad ei käi ainult ühel kontserdil, vaid käivad mitmetel kontsertidel. Ma laulan oma laulud ära kusagil – oleneb, kas 45 minutit või tund aega – ja sellest järgmine etapp, täiesti loomulikult niimoodi läheb – 2–3 tundi autogrammide jagamine."

Getter Jaani esitas saates ka uusversiooni oma euroloost "Rockefeller Street".

Jaani ei kujutagi ette, kui palju ta oma elus selvepilte teinud on. "Ma arvan, et väga palju. Väga-väga palju. Kontsertidel ka ikka iga fänniga eraldi ikka teeme."

Samas tunnistas Jaani, et on olnud selliseid hetki, kus ta paneb kiiresti jope selga, mütsi pähe ja seljakoti selga ja läheb laupäeva või pühapäeva hommikul toidupoodi, kuni teda näeb mõni tema väike fänn. "Ja siis ta tahab minuga pilti teha. Ja siis ma alati võtan selle hetke, et kas ma teen, kuidas ma teen, kuidas peaks sellele lähenema. Ma ei saa talle kuidagi ju ära öelda. Ja siis ma teen. Ma ei suuda talle ei öelda, sest ma mõtlen vahel sellele, et mis siis, kui mina näeksin tänaval või toidupoes enda suurt iidolit ja ma tahaks, et ta teeks ka minuga pilti või annaks mulle autogrammi. Vahel mõtlen end nende kingadesse.

Peaaegu kõik, kes on tahtnud kunagi Jaaniga selvepilti teha, on seda ka saanud. "Ükskord oli ja see on mul nii hästi meeles, sest see siiamaani kriibib minu südant. See oli suvel, oli kontsert, kus ma pidin peale enda etteastet kohe järgmisele kontserdile pulma esinema minema. Ja ma mäletan nii hästi, et ma ütlesin, et sõbrad, ma kahjuks ei saa jääda pilti tegema, aga teeme ühe grupipildi ja laulame lõpuks kõik koos "Me kõik jääme vanaks". Järgmine päev telefon muudkui helises ja helises ning hakkasid erinevad sõnumid tulema ja põhisõnumid olid, et kuidas sa küll nii said, et sa läksid ära ja sa ei andnud autogrammi. Seda oli terve meedia täis. See oli päris kurb minu jaoks.

Meenutades oma seitsme aasta tagust kogemust Eurovisiooni laval, sõnas Jaani, et kõige suurem kingitus on selle puhul see, et sa saad esineda suurel laval.

"Sa saad ennast näidata praktiliselt kogu maailmale ja lihtsalt anda endast parim ja nautida seda hetke, kui sa seal oled. Mina nautisin iga hetke, isegi kui ma laval ei olnud, siis iga hetk, oli kuidagi nii tore."

Jaani märkis, et ta ei mäleta, et Eurovisioonil käimise tulemusena ta oleks saanud sealt mõne olulise kontakti. "Aga just see kogemus esineda nii suurel laval nii suurele publikule. Ei olnud väga pingeline. Ikka mõnus oli, mõnus pinge oli.

Jaani ei oska öelda, miks tal seitse aastat tagasi läks Eurovisoonil nii nagu läks, aga ta usub, et kui saaks selle kõik uuesti teha, oleks riietus ja lavapilt kõik täiesti teistsugune.

"Praegu on kuidagi see hetk, kus ma katsetan erinevaid stiile, kuidas ma ise võiksin välja näha, milline võiks see lava olla. Mõtlen ise rohkem kaasa ja tean juba, mis mulle meeldib, mis mulle võib-olla nii väga ei meeldi. Kuidagi hästi huvitav periood on minu jaoks." Kuigi Jaani ei osanud kohe välja tuua, mis talle ei meeldi, teab ta, et oluline on hea lavaenergia ja see, et inimeste vahel ei oleks pingeid.