"Viimased kümme-viisteist aastat oleme rääkinud, et kaalu tuleks langetada mitte rohkem kui kuni kilo nädalas, ja kui langetad kaalu kiiremini, tuleb see ka kiiremini tagasi. Nüüd aga näitavad uuringud, et inimeste, kes kohe alguses langetavad kaalu kiiresti ja palju, kaalulangetus on püsivam. Küsimus on hoopis selles, et ebatervislikud ja lühiajalist kaalulangetust pakkuvad meetodid reeglina langetavad kaalu kiiresti, aga samamoodi langetavad kiiresti kaalu ka väga head meetodid, seega me ei pea kaalulangetust kunstlikult aeglustama," tõdes kehakaalu ja kaalulangetuse psühholoog Kari Kuulman.

Geenid mõjutavad esmalt seda, milline meie kehakaal on ja ka seda, kuivõrd lihtne meil on kaalu langetada. "Alles hiljuti tuli välja uuring, kust aga selgus, et inimeste vahel pole praktiliselt mingisugust erinevust võimes kaalu langetada ehk see efekt, kuidas geenid mõjutavad meie kaalulangetuse kergust või raskust, on umbes kaks kuni viis protsenti."

Värsketest uuringutest selgub ka, et polegi olemas sellist kehakaalu, kus keha hakkab tundma end mugavalt ja kust allapoole kaalu saada on väga raske ehk ettemääratud kehakaalupunkti inimesel tegelikult ei ole.

"Pigem on tegemist keha vastusega meie harjumustele ja valikutele. Kui me teeme kogu aeg ühetaolisi valikuid ja otsuseid, isegi kui me ajutiselt oma söömiskäitumist muudame, aga kui me ei muuda harjumuspäraseid käitumisi, siis kehakaal lihtsalt tulebki nagu põrkepall ühte kohta kogu aeg tagasi. See ongi põhjus, miks inimestel tekib mulje, et meil on justkui ettemääratud kehakaal," tõdes Kuulman.

Psühholoogi sõnul me ei näe oma keha sisse ja kui meie eesmärk on, et päeva lõpuks peab mul olema 500 kalorit defitsiidis, siis tegelikult on seda võimatu teada.

"Küsimus on lihtsalt selles, et toidupakendid eksivad pluss-miinus kakskümmend protsenti, inimeste hinnang toidukogustele on väga ekslik, inimesed võivad kuni 40 protsenti kogustega eksida. Ka toiduvalmistamise meetod mõjutab seda, kui palju me mingitest toiduainetest üldse kaloreid kätte saame, ja mis kõige hullem, meil pole õrna aimugi, kui palju me päeva jooksul füüsiliselt ära kulutame ning seetõttu pole meil mitte mingisugust tööriista, et välja arvutada oma kaloridefitsiiti. Ainuke asi, mida me saame teha, on aru saada, kas me oleme defitsiidis või ei ole," selgitas Kuulman.

"Kui oleme defitsiidis, siis pika aja peale hakkab meie kaal langema. Kui oleme ülejäägis, siis hakkab kaal tõusma. Kalorite lugemist, toidu kaalumist ja välja arvutamist pole mõtet teha, sest see ei anna mitte midagi," tõdes Kuulman.

"Pidev toiduga hõivatus on kõige suurem faktor, mis ennustab söömishäire väljakujunemist. Neid faktoreid on üle kahesaja, aga kõige rohkem mõjutavad meie kaalulangetuse edukust viis valdkonda. Kõige suurem valdkond on meie emotsioonid ja tunded, üle 80 protsendi ülekaaluga kimpus olevatest inimestest on emotsionaalsed sööjad," tõi Kuulman välja.

Teine komponent on harjumused, me oleme lihtsalt harjunud midagi tegema. "Hommikune söömine on meie tähelepanu alt väljas. Kolmas komponent on keskkond. Ringi käies näeme, et igal pool ongi ainult kõrge kaloraažiga kiiresti tarbitavad toiduained, see kindlasti mõjutab meie toiduvalikut. Lisaks sellele on veel tugisüsteem ja siis lõpuks meie teadmised, näiteks linnalegendid," tõi Kuulman välja.