Hechti sõnul sai tema tegevus alguse oma suguvõsast. Ühe pereliikme kodus oli olukord muutunud väga keeruliseks ning ta tundis, et peab appi minema. "Süda kutsus sinnapoole, et aidata," rääkis Hecht "Ringvaates".

Üks tema kliente oli ka ilusalongi pidav Raily, kes otsustas oma lugu avalikkusega jagada lootuses, et see julgustab abi otsima ka teisi sarnases olukorras inimesi.

"Ma alati ütlesin, et ma ei tea, kust need asjad tulevad. Ma elan viiendal korrusel, ma pean need ise üles tassima: kes tassib need asjad sinna viiendale? Ma ei tea! Asjad tulevad kusagilt," meenutas ta.

Raily sõnul aitas teda mõnevõrra teadmine, et tema kodu ei olnud võrreldav kõige äärmuslikumate kogumishäirete juhtumitega, mida on näidatud telesaadetes. Samal ajal mõistis ta, et olukord ei ole enam tema kontrolli all.

"Mul oli iga päev plaan, et täna ma teen selle ära ja õhtul sa näed, et sa ei ole mitte midagi teinud, sest sa lihtsalt ei suuda ennast diivani pealt lahti rebida."

Raily sõnul oli tema lapsepõlvekodu puhas ning ta suutis ka enda lastele aastaid korras kodu tagada. Viimane remont oli tema sõnul kümme aastat tagasi. Toona oli kodu ilus ja korras ning pere tähistas jõule suure jõulupuuga.

Ühel hetkel muutus aga Raily elu. Üliharuldase Moyamoya haigusega kaasnes sügav depressioon ning tasapisi hakkas käest libisema ka kodune elu.

"Sellest ei saa ju aru, kui sa oled depressiooni küüsis. Midagi on valesti, aga sa ei saa aru, mis on valesti. Sealt hakkas see kõik veerema. Ma ei kutsunud enam külalisi, ma ei tahtnud, et keegi tuleb. Kodu oli väga-väga korrast ära," rääkis Raily.

Olukorra tõsidust hakkas ta enda sõnul mõistma siis, kui üks tema sõbranna talle haiguse ajal külla tuli. Sõbranna oli Raily olukorraga kursis ega olnud talle varem hinnanguid andnud. Seekord ütles ta aga, et midagi tuleb ette võtta.

Abi otsides jõudis Raily korrastalooja Signed-Johanna Hechtini. Tema pakutud tegevuskava sobis Raily vajadustega. Ta ei soovinud, et keegi lihtsalt tema eest koristaks, vaid vajas inimest, kes aitaks protsessi käigus hoida.

"Ma ütlen alati, et mul ei ole vaja, et keegi minu eest tolmu pühiks, vaid oleks kotihoidja. Keegi, kes hoiab seda asja liikumises ja see asi saab lahendatud," selgitas Raily.

Esimese kohtumiseni jõudmine võttis siiski aega. Raily meeleolu kõikus ning kokkulepitud aegu tuli korduvalt muuta.

Hechti sõnul on üks korrastamata kodudega kaasnevaid probleeme asjade suur hulk. Inimesed ei pruugi enam teada, kus nende asjad asuvad, mistõttu ostetakse olemasolevate asemele uusi.

"Lõppude lõpuks kui kodu korrastama lähen, siis nende esemete alt võib tulla meeletutes kogustes vahendeid välja, millega saab koristada," rääkis Hecht.

Korrastamisel arvestab ta ka kliendi tervisliku seisundiga. Hechti sõnul ei ole eesmärk panna inimest tegema midagi, milleks tal parasjagu jõudu või tervist ei ole. Raily sõnul algas koostöö üsna loomulikult. Esimese kohtumise ajal räägiti ning seejärel asuti tasapisi tegutsema. Appi tulid ka Raily lapsed.

Tema kodu sai korda kahe päevaga. "Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et ta tuli, ta aitas. Ta oli olemas ja ta ei mõistnud hukka."

Kõige olulisem on mitte hukka mõista

Alguses käis Hecht hädasolijate kodudes korda loomas põhitöö kõrvalt. Nüüd on sellest saanud tema igapäevane töö ettevõttes Uus Algus Kodule. Mõne kuuga on töökalender täitunud sedavõrd, et aasta lõpuni leidub vabu päevi vaid üksikult.

"Vahel piisab sellest, kui sa teed esimese sammu ja kasvõi kirjutad. Sa ei pea aega broneerima, sa võid lihtsalt rääkida oma loo ära. Kui ma oskan, ma juhendan sind kasvõi telefoni teel, aga kui sa ikka tunned, et sa ei saa ise hakkama, siis ma olen olemas ja pakun ise sulle ennast appi," selgitas ta.

Raily julgustab abi küsima ka siis, kui esimene katse ebaõnnestub. Tema sõnul võib inimese valmisolek abi vastu võtta ajas muutuda ning oluline on anda endale võimalus uuesti proovida.

"Alati saab öelda stopp, astu välja, ma enam ei taha, aga enne tuleb sinna punkti jõuda," rääkis Raily.

Hechti kliendid on teda ka maailmapäästjaks nimetatud. Ta seostab oma soovi teisi aidata osaliselt enda lapsepõlvekogemusega.

"Mulle meeldis kogu aeg silma paista, olla tore, rõõmus ja õnnelik laps, aga siis mind hakati koolis kiusama ja see liikus minuga mitmesse kooli edasi. Ma ei muutu kunagi selliseks ja ma ei taha, et mitte keegi teine peaks seda minu juuresolekul tundma," rääkis Hecht.

Hechti sõnul tulevad klientide lood mõningal määral ka temaga koju kaasa. Samas aitab tal tööpingetest eemalduda kodune keskkond ja pere.

"Ma ei näe sellel niipea lõppu. See on hetkel värske ja ma loodan, et ma tegelen sellega ka 10 ja 20 aasta pärast, kui tervis kannatab," lausus ta.