"Mulle lihtsalt meeldib õues olla, liikuda ja metsas käia. Järjest rohkem sain aru, et nii vähe on vaja selleks, et midagi teha. See on ühekordne väljaminek, matkamisega alustamine ei nõua palju ja siis lihtsalt mine ja ole," selgitas muusik Joonas Mattias Sarapuu.

Alguses jalutas Sarapuu lühemaid otsi. "Panin auto kuhugi, kõndisin mingi maa ja siis tagasi auto juurde. Nüüd on mulle hakanud meeldima idee, et sa kõnnid ja jõuad kuhugi, pikamaamatkad motiveerivad mind," sõnas Sarapuu, kes käib matkamas enamasti üksi. "Seltskonnas ei ole väga palju tüüpe, keda matkamine huvitaks."

Lapsena vedas isa Sarapuud metsa. "Siis oli see rohkem selline, et me peame minema, isa tahab, aga vanusega hakkavad sulle kõik asjad meeldima, linnud hakkavad näiteks huvi pakkuma," muheles muusik.

Sarapuu sõnul aitab pikkade vahemaade läbimine saavutada teistsugust meelerahu. Eestis võttis muusik eesmärgiks 380-kilomeetrise Oandu-Ikla matkaraja, lisaks läbis ta hiljuti kaaslastega Norra mägedes nelja päevaga 140 kilomeetrit. "Jussi matkarajad on väga head, samuti Hiiumaa matkarajad, Hiiumaa ise on väga romantiline ja ilus," soovitas Sarapuu.

Pikkadel rännakutel peab matkaja Sarapuu sõnul jälgima iga kaasasolevat grammi ja tõi näite, kuidas matkajad ostavad uue telgi ainuüksi seetõttu, et see on eelmisest sada grammi kergem.

Sarapuu pöörab tähelepanu ka turvalisusele ja kannab Eesti metsades liikudes kaasas karuspreid ehk kaugele mõjuvat pipragaasi. Kuigi tõenäosus kiskjaga kohtuda on väike, annab see vajaliku meelerahu. "98 protsenti on tõenäosus, et mul ei lähe seda vaja, aga kaks protsenti kindlustab olukorra ja mul on ikkagi kindlam," muheles Sarapuu.

Sarapuule meeldib matkamise protsess ise, mitte niivõrd tunne pärast matkamist. "Pärast kümmet kilomeetrit kaob enamus argimõtteid ja tekib transiseisund. Ma ei ole leidnud muud viisi mis minusugusele ärevale inimesele rohkem sobiks ja töötaks," tõi muusik välja.