Veidi üle nädala puhanud Robertal jõudis kätte aeg, mil keha enam ei valuta. "Sest tavaliselt kohe, kui töö lõpeb ja puhkus algab, tulevad välja kõik need valud, mis on ennast väga viisakalt tagasi hoidnud. Esimesel ööl peale töö lõppu olid mul vist kaks korda säärekrambid. Lihtsalt keha elab ennast välja. Aga praegu olen söönud, maganud, nautinud päikest ja loomulikult oma korterit kokku pakkinud," märkis Roberta.

"Intervjuule tulles pidin tõesti üle kastide astuma. Otsustasime, et teeme kõik selle sigina-sagina ja ebamugava pakkimise varem ära, et äkki saab juulikuus siis korraks aja täiesti maha võtta," lisas Roberta, kellest saab augustist Semperoper Dresdeni teine solist.

Sellele kohale kandideeris 140 tantsijat. "Mulle just nüüd tuli teade, et üks tüdruk peale minu sai veel koha. Ehk 140 sai kaks inimest ja mul on ka tuttav, kellega koos minna," lisas Roberta.

Juba Eestis esitantsijana tegutsenud Roberta sõnul pakutakse esitantsija kogemusega baleriinidele harva rühmatantsija kohta. Ta tõdes, et mõnes teatris oleks ta isegi kaalunud rühmakoha vastu võtmist. "Semperoper Dresdenis otsisin küll võimalust olla natukene rühmast kõrgemal. Olen küll ka seda meelt, et võin oma tööga näidata, et väärin kompaniis kõrgemale tõusmist. Rasket tööd olen teinud ka meie rahvusballetis, kus ma alustasin ka rühmast," märkis ta.

"Palju kergem on ennast üles töötada, kui oled juba mingil määral rühmast välja saanud. Ma ei ole ka väga ammu rühmarolle teinud, nii et ma kardan, et see oleks mulle väga suur väljakutse. Kui rühmas peab olema täpselt joones, iga sõrm, varvas, kand peab olema täpselt nii nagu sinu ees oleval tüdrukul, siis seda ma ei ole mitu aastat teinud."

Roberta tõdes, et balletis on väga keeruline kapriisse inimesena karjääri teha. "Distsipliin on see, mis tuleb lapsepõlvest ja koolist kaasa. Terve meie karjäär on usaldus oma repetiitori ja lavastaja vastu. Nemad näevad sind nii, nagu sina ei saa ennast näha. Me küll töötame päevad läbi peegliga. Vaatad kogu aeg oma sõrmeotsi, kandu, kas sa hüppad, kas su pea on õigesti. Väljastpoolt vaatamine jääb lõppude lõpuks ikkagi õpetajate õlule. Kui sa oled kapriisne ja kui sinuga on keeruline koos töötada, siis on tõsiasi, et sinuga ei taheta koos töötada," tõdes Roberta.

"See võib tähendada rollide kaotamist, aga, mis minu jaoks kõige valusam on, see võib tähendada ka seda, et sa jääd tähelepanuta. Kui keegi ei taha sind parandada, siis on väga-väga raske areneda. Teisalt võin ma öelda seda, et mida kauem karjäär kestab, siis esitantsija võib lubada endale minikapriise, mida rühmatantsija kohe kindlasti endale lubada ei tohiks. Ma ei ütleks, et ma kapriisne inimene olen, aga ma olen üheksa aastaga õppinud, et vahel on lubatud panna jalg maha või küsida selgitusi," selgitas Roberta ning lisas, et see on talle palju õpetanud, sest reeglina meeldib talle inimestele rõõmu pakkuda.

"Mulle kohe üldse ei meeldi probleeme tekitada. Olen õppinud, et tegelikult vahel peab olema probleemide tekitaja. Vahel peab tõstatama küsimusi, mida teised ei julge või ei ole nad selles positsioonis. Esitantsijana, kes on tantsinud palju Estonia repertuaari ja on selle suur fänn, olen tõstatanud küsimusi, mis on lavastajatele või teatri kunstilisele poolele ebamugavad, aga mille küsimine on vajalik selleks, et teaksime, kuhu me koos edasi liigume," rääkis Roberta.

Roberta sõnul ongi esitantsija ülesanne saada aru, mida lavastaja temast tahab ja kui selleks on vaja väikest hõõrumist, siis tuleb see lavastusele kasuks. Dresdenis saab lavastaja ettekujutuse mõistmine aga uutmoodi mõõtme, sest rolli hakkab mängima ka keelebarjäär. Kuigi Roberta on sündinud Saksamaal ja esimesest kooliastmest Eestis sai ta mingi saksa keele põhja kätte, siis on keelebarjäär tantsija sõnul suur probleem.

"Me töötame hästi palju oma kehadega, mis tähendab, et mingil määral suudad keelebarjäärist üle tulla füüsiliselt. Kui ei suuda midagi sõnadega väljendada, siis tulevad mängu pilgud, käed, jalad ja muud liigutused. Aga tegelikult ma tõesti arvan, et mul ei ole seni olnud karjääris keelebarjääriga probleemi, aga saksa keel võib selleks saada. Minu eesmärk on saada see keel suhu nii kiiresti kui võimalik. Ainuke lohutus praegu on see, et Dresdeni trupp on väga rahvusvaheline," tõdes Roberta.

19. juunil astus Roberta viimast korda Estonia lavale "Luikede järve" peaosas. "Judinad tulevad peale. Ma olen väga uhke enda üle, et ma ei olnud etenduse ajal niivõrd emotsionaalne, kui ma arvasin, et ma olen. Hoidsin ennast teadlikult tagasi, sest valmistudes on kõik nii kiire ja mõtled tehniliste asjade peale. Kui juba lava taha jõuad, siis enam selle peale ei mõtle ja ajus on mingisugune vaba ruum, kuhu minul hakkasid kohe väga emotsionaalsed mõtted tekkima," meenutas Roberta.

"Inimesed kõndisid mööda, soovisid edu või ütlesid, et "viimast korda!" ja oi, kuidas ma võitlesin pisaratega. Aga kui lavale lähed, siis see kaob ära, sest tegeled teiste asjadega," lisas ta.

"See oli väga hea kulminatsioon karjäärile, mis mul Estonias on olnud. Mul on hea meel, et see oli "Luikede järv". Hea meel, et see oli "Luikede järv" just nende inimestega. Mul on väga hea meel, et see etendus läks nii, nagu ta läks. Kõige naeruväärsem asi, mille üle kurta, on see, et mul ei olnud kodus piisavalt vaase lillede jaoks."

Üheksa aastat Estonias tantsinud Roberta sõnul on üheksa aastat baleriini jaoks umbes pool karjääri. "Järgmised üheksa aastat saavad olema eelmistest täiesti erinevad. Aga nad tulevad ikka. Mul pole õrna aimugi, kuidas nad tulevad, aga ma olen ise selle valiku teinud. Olen ise valinud, et mul tulevad teistsugused aastad ja see on ka andnud kindlustunde. Sunnitud lahkumise puhul oleksid emotsioonid teistsugused. See on olnud minu oma sisemine rahutus, mis selleni on viinud," märkis Roberta.

"Välja ei surunud mind keegi. Oleks ma tahtnud jääda, siis oleks võinud mul olla Estonias veel väga edukas ja viljakas karjäär. Sisemiselt tundsin, et on aeg minna. Kindlasti olid seal mingisugused kunstilised põhjused ka. Artist saab töötada oma parimas olekus ainult limiteeritud aastate jooksul. Kui ma tunnen, et ma suudan töötada paremini kuskil mujal, siis on see minu soov ja kohustus."