Koolitajana olid Veinmannil raamatus esitletud teemad kogu aeg kaasas. "Olen neid koolitusi teinud kuskil kuus- või seitsesada. Mõtlesin, et miks mitte see programm lausa visualiseerida. Kindlasti tuli sinna asju juurde, aga põhi on ikkagi sellest, et ma olen kõik need aastakümned kõneõpetust endaga kaasas kandnud," rääkis Veinmann.

Lavakõne kutsus Veinmanni oma esimese kursuse juurde õpetama Ingo Normet. "Tal oli vaja kahe-kolme päeva jooksul otsustada, kes siis selleks saab. Ma kaks-kolm päeva mõtlesin oma plaanidest ja olin nõus. Sealt see siis hakkas. Põhimõtted hakkasid kujunema järk-järgult. Mul ei olnud sellist erialast haridust, ei pedagoogi haridust ega ka kõneõpetuse seisukohast, peale selle, mis ma lavakunstikoolis ise sain. Küllaltki kognitiivne tarkus, ainult kogemuste najalt tulnud minusse. Aegamisi harjusin selle teemaga ära ja tekkis ühendumus, et teater pole mingi oaas, et teatud kõnelemise seaduspärad ainult seal kehtivad," selgitas ta.

"Ühendasin selle igapäevaeluga, teiste ametitega ja kõnepidamistega. Sain aru, et me oleme kõik ühes paadis. Kui juba tahetakse sinult mingisugust informatsiooni teada, siis sa pead seda avaldama. Seal me kõik puutumegi võrdsetel alustel kokku: ole sa näitleja, ole sa president, ükskõik."

"Põhilised on muidugi juba Panso käest saadud. Esiteks "ei kuule". Ja teiseks "ei usu". Kaks põhilist postulaati, kust ma olen ise jõudnud välja teerajani, kus ma ütlen, et ainult tõde ei loe. Väga hea, kui ta sul olemas on, aga ta peab olema ka usutav. Tõe viimane väärtusaste on usutavus. Ega me ei lähe ju "Hamletit" ka teatrisse vaatama mingisuguse geniaalse idee pärast. Olgu see idee geniaalne või mitte, ta peab olema usutav. Nii ka ükskõik kui tavalise keskastme- või tippjuhi puhul, me peame uskuma, mida ta räägib. Muidu ei ole sellel tõel väärtust," tõdes ta.

Raamat kannab pealkirja "Ära esine, räägi minuga". "Tekib tundmus, et need on kaks eri asja. Üks on esinemine, tähtis asi. Ja kõnelemine on nii nagu välja kukub. Tegelikult toetun mina sellele arusaamisele, et ei ole kahte, vaid on üks. "Esinemine", kui meil selline sõna ka on, on ainult kõnelemise eriolukord. Tänu sellele, et on eriolukord, on ta ikka veel sama, on kõnelemine, ja peab järgima neid seaduspärasusi, mida meie kõneleminegi järgib."

"Muidugi võib öelda ka seda, et kõnelemine on reeglitest vaba, eesti keeles nimetatakse seda "suuline kõne", aga ta ei ole vaba tagajärgedest. Me võime rääkida nii, kuidas me tahame, aga küsimus on selles, kas need tagajärjed, mida me loodame, on võimelised sel juhul täituma," toonitas Veinmann.

Veinmann tõi välja, et raadiohäälel on veel lisakohustus panna kuulaja nägema. "Mis paneb nägema? Kujutlus. Sõna, lausestuse või intonatsiooni kaudu tekib pilt, kujutlus. Kui pilti ei teki, siis tihti me ei saa aru, millest jutt on. On ta tähtis või ei ole tähtis? Kujutluse kaudu saame sellest aru."