"On kaks erinevat asja, mida inimesed kipuvad segamini ajama: üks on see, mida nad näevad kuskil parkides või tänavatel, kus vanemad inimesed kasutavad keppe, see on tugikõnd, see ei ole sport, see on igapäevane toimetulek, aga sportlik kepikõnd on universaalne distsipliin, mis sobib kõigile vastupidavusala harrastavatele inimestele soost ja vanusest sõltumata kõrvalalana, aga võib ka põhialana kasutada," selgitas Valdo Jahilo ja lisas, et Soomes mõnikümmend aastat tagasi loodud ala aktiveerib lihasgruppe, mis näiteks joostes koormust ei saa.

Jahilo selgitas, et kui suusakepid peavad olema enamvähem õla kõrgused, siis sportliku kepikõnni puhul on kepid lühemad. "See imiteerib tavalist kõnnitehnikat, kus käsi ei käi ülevalt, vaid ikkagi all, sirgelt või väikese kõverdusega ning siis on vaja lühemalt keppi," rõhutas ta ja lisas, et kepikõnni eripära on see, et jalad käivad kiiresti, aga käed ei jõua järgi. "Aga kui on õiged kepid õige pikkusega, siis on eriti mugav."

"Erinevus suusakepiga on ka see, et kui sa vabastad seda tagant, siis võid lasta käe lahti, hoida ainult kahe näpuga kinni, siis on tõuge muusa juurest veel pikem," sõnas Jahilo ja ütles, et kui esialgu võib sportlik kepikõnd tunduda lihtne, siis maastikul ja kiiresti tehes on olukord hoopis teine. "Niisama harjutades tundub mõnus ja mõõdukas, võib-olla ei lähe isegi higiseks, aga kui seda peab tegema aja peale ning mäest üles ja mäest alla, siis on kiirus väga oluline."

Sportlikus kepikõnnis ei tohi joosta ega hüpata, samuti ei tohi mõlemad kepid olla korraga õhus. "Samamoodi nagu kiirkõnnis ei tohi kaht jalga korraga õhus hoida, üks jalg peab olema kogu aeg maas, nii nagu tavaline tempokas kõnd, kui hakkad kuhugi hiljaks jääma ja lähed bussi peale minema, aga lihtsalt keppidega."

Jahilo sõnul lööb Hermaküla puhul välja suusataust. "Sa ei pea seda keppi maha lööma, kuna sul suuski all ei ole, siis vii lihtsalt käsi ette, kui kepp puudutab maad, siis lihtsalt tõuka ennast, sa ei pea raiuma, vaid lähem loomulikumalt," mainis ta.