"Umbrohuga on see, et kui sa tunned nende elustiili, ülesehitust, milline on tema juurekava, kas ta on ühe- või mitmeaastane juurumbrohi, siis sa tead, millise relvaga talle läheneda. Näiteks vesihein katab mullapinda laia vihmavarjuna, kuival ajal juulis ma ei soovita teda välja rohida. Kui sa tunned teda, siis paned lihtsalt käe vihmavarju alla, saad aru, kus ta kinnitub, natuke sobrad ja tõstad ta üles ning sul on suur maalapp kohe puhas, selgitas Maakodu tegevtoimetaja Eva Luigas.

Kurekellukas on Luigase sõnul taim, mille kasvamist ta ise ühel aastal soodustas. "Ühel hetkel nägin seda püsilillepeenras, lasin kaks-kolm aastat tal kasvada. Kuna neid tuli väga palju ,hakkasin rohima ja tuli välja, et tema juur on hästi sügaval. Nüüd läheb mul juba neljas aasta väljakaevamiseks."

"Keegi, kes vist iial ei lahku minu aiast, on põldosi, ta oli juba seal vist enne jääaega. Teda ei saa hästi mullast kätte, sest tal on mustad juured. Mul on mullas palju kive ja juured peidavad ennast kivide vahele," tõdes aiaekspert.

Samas on kõige lihtsam hakkama saada naadiga. "Naat on kõige lihtsam asi maailmas. Üsna rumaluke, näitab kohe, kust ta tuleb, ja üsna usinalt tuleb välja ka , nagu võilill," tõdes Luigas.

Eksperdi sõnul on tal aias mitu taime, mille ta ise kunagi aeda tõi, aga mille väljakaevamisega näeb nüüd väga palju vaeva. "Kirikakar on mul murus, ise tõime 40 aastat tagasi, teda on abivahendiga hea välja rohida. Veel tõime kunagi punase jänesekapsa, kohe raha eest ostsime, temaga on see lugu, et augustis, kui õhtud lähevad jahedaks, võtab ta ebajahukastet külge ja levitab seda. Sel lihtsal põhjusel tuleb teda välja rookida. Lõputu võitlus käib mul hiirehernega, vastik tüüp, lihtsalt katkud välja. Teelehte saad ka lihtsalt eemaldada. Mina ei rohi, mina harin kõblastega ja teen seda pidevalt. Mulle nii väga tööriistad meeldivad," tutvustas Luigas oma suurt tööriistade kollektsiooni.