"Muusika loomise protsessi käib enamasti nii, et ma klimberdan klaveril, ma ei mängi klaverit tohutult hästi, natuke mängin ka kitarri. Inspiratsiooni leian hästi palju lugudest, mis mulle endale väga meeldivad. See pole plagiaat, mu aju hakkab looma uusi mustreid, võib-olla mingisugused harmooniakäigud kuskilt ajusopist tulevad esile, mis on varem kuskil kasutatud," selgitas muusik Marta Pikani.

Loo "Kui mitte nüüd" puhul olid Pikani abilisteks muusika loomisel ameeriklased. "Kantripealinnast Nashvillest pärit suurepärased muusikud, kes on koostööd teinud Willie Nelsoni ja Dolly Partoniga," sõnas Pikani. "Mu süda ikkagi tuksub kantrimuusikale. Saladuskatte all võin öelda, et järgmine lugu nende meestega koos on mul ka juba salvestatud."

Lugu "Veel olen teel" sündis 2018. aastal. "Õppisin Otsa koolis helitehnoloogiat, sest püüdsin saada laulu erialale sisse nii Ellerisse, Viljandi kultuuriakadeemiasse kui ka Otsa kooli, aga ma ei saanud. Otsustasin, et õpin siis vahepeal helitehnoloogiat, et sellega oma laulja karjääri toetada. Järgmisel aastal proovisin uuesti Otsa kooli ja siis sain ka sisse," nentis Pikani.

Väikesest peale on Pikani laulmisega tegelenud. "Lapse laulmine on üks asi, aga kui tahad ikkagi olla salvestav professionaalne artist, siis see on hoopis midagi muud," lisas muusik. "Lapsena unistasin, et ma tahan olla nagu Anne Veski. Tema kindlasti inspireeris mind lavalises mõttes ja olekus. Hiljem olid minu mõjutajateks ka Alanis Morissette ja Tina Turner, ma ise tunnen, et olen nende lauljate kesktee."

Pikani sõnul on temas mingi tuli, mis lavale saades lausa purskub temast välja. "Kui ma pikka aega lavale ei saa, siis tuli mu sees, mis on energia, kuhjub, ja kui ma siis lavale saan, siis see kõik ka välja purskub. See iseloomustab mind lavaliselt," muheles Pikani.

Lauljaks õppima saamine on Pikani sõnul esimene kord tema elus, millega seoses ta pole alla andnud, isegi siis, kui alguses pole kõik nii läinud, nagu ta on soovinud ja asjad on läinud keeruliseks. "Enne seda olin ma tohutu allaandja. Kohe, kui välja ei tulnud, läksin minema, võtsin uue asja. Otsa kooli saamine oli minu jaoks hästi raske teekond ja lõpuks sinna jõudmine oli väga magus. See oli suure töö tulemus."

"Eesti Laulule osalema läksin sellepärast, et pärast ei oleks kahetsust," nentis Pikani, kes osaleb Eesti Laulu finaalis lauluga "Kell kuus". "Ma olen oma muusikaga püüdnud Eesti Laulule pääseda nii kaua kui ma mäletan, nüüd lähen siis esimest korda enda nimega. Wiiralti bändiga käisime ka mitu korda."

Pikani on püüdnud tegutseda nii, et ükskõik millise loomingulise projektiga ta ka ei tegeleks, alati kaasab ta ka oma abikaasa. "Ma olen ise kohati nii udu, et mul lähevad asjad meelest ära, kuhu ma pean minema ja mis kellaks. Abikaasa lihtsalt ütleb mulle, kuhu peame minema. Meie tagala on tohutult vinge, meil on väga vinged vanemad. Ma iga päev mõtlen, kui vedanud meil on oma vanematega."

Selle aasta plaanides on Pikani sõnul ka albumi avaldamine.

Marta Pikani, "Kell kuus"