"Pikaajalised inimesed, pika eluloo ja pika töötegemisega inimesed jätavad mulje, et nüüd lõppes just ajastu või epohh. Aga elu läheb ikkagi edasi. Kriipsu kuhugi vahele tõmmata on väga keeruline. Üks aeg läheb teisega kokku. Elu ongi niimoodi," märkis Nüganen.

"Kes siis veel võinuks Lutsu "Kevadet" niimoodi filmiks teha kui mitte Kruusement? Nad ju puutusid kokku. Ka nende ajastud ristusid. 1953. aastal, peaaegu 75 aastat tagasi, õppis Kruusement GITIS-es. Samal ajal, kui ta õppis, siis Luts veel elas. Kruusement tajus seda ajastut, seda Lutsu kooliaega," rääkis Nüganen Kruusemendi tuntuimast filmist.

"Eks see oli vist risk ka. Vähemasti ta ise on seda rääkinud erinevates intervjuudes. Mulle on ta ka seda rääkinud, et see oli paras riskiasi võtta "Kevadesse" mängima kooliõpilased: kas õnnestub või ei õnnestu. Tema ise sellesse väga uskus ja nad väga hoolikalt ning pikalt valisid neid näitlejaid."

"Rolli valik on olulisemgi kui päris näitlejate puhul. Pead leidma noore inimese, kelles sa näed seda. Siis võib-olla tõesti piisab vähesest. Tema nägi, ta teadis, mida otsib," tõdes Nüganen.

Nüganen meenutas, et koos produtsent Hirtentreuga oli Kruusemendil idee teha ka "Nimed marmortahvlil" film. "Pikalt plaanisid nad seda teha ja ükskord ta tuli ja ütles, et seda peab tegema noor mees. Sina oled noor mees, sina peaksid seda tegema. Nii nagu temale anti kunagi "Kevade" teha," rääkis Nüganen, kelle film "Nimed marmortahvlil" ilmus 2002. aastal.

"Alguses Kruusement mõtles, et on selle filmi juures abiks. Kui selgus, et see vedu ei võta, siis ta otsis üles Kristjan Taska, viis ta kokku minu ja filmi stsenaariumiga. Ütles, et teie peate tegema."

"Ta käis ka proovivõtetel, oli esilinastusel. Pärast oleme ka üsna palju rääkinud erinevatest asjadest. Kokku saanud ja alati on olnud rõõm kohtuda," lisas Nüganen. "Kruusement armastas Eesti materjale, arhetüüpseid Eesti lugusid. Need olid tema südameasi."