Henessi Schmidt on üles ehitanud lastekodu Ugandas, rassinud tööd teha oma unistuste talus, teinud hulgaliselt teatri- ja filmitööd. Nüüd on tal plaan koos Halliku maanaistega muuta vana koolimaja külakeskuseks.

"Meil on siin külas üks tore allikas, kust ma käisin vett võtmas ja kohtasin meie allikavalvurit, kes on varem olnud ka Halliku maanaiste seltsi vedaja. Tema ütles, et mina nüüd pean tulema, palju ei pea tegema, aga et vähemalt vana koolimaja alles jääks," meenutas näitleja Henessi Schmidt, kuidas sai temast Halliku maanaiste seltsi eestvedaja.

Lõpuks ikkagi juhtus nii, et neljale külale tehti arengukava, et saaks teha esimese renoveerimistoetuse ja korraldati ka külapäevi.

Halliku maanaiste seltsi juhatuse liikme Rita Kivisaare sõnul hakkas neil ideid puudu jääma ja Henessil olid need ideed olemas. "Arengukava koostades tulid välja inimeste soovid ja ettepanekud ja Henessi juba vaatas tulevikku, leidis probleemidele lahendusi, millega ta juba tegeleb ja liigub edasi," nentis Kivisaar.

Henessi sõnul joonistasid nad külakaardi, kuhu iga talu lisas oma asukoha, kirjutas juurde telefoninumbri ja selle, mida tema õue pealt küsima võib tulla. "See oli meie mõte, kuidas inimesi ühendada, et oleks põhjust suhelda. Sinna sai kirja, kellel on traktor, kellel on kanad, kukeseene kohad pandi kirja," muheles Schmidt. "Minu jaoks on see külaelu suur väärtus."

"Mõningaid töid pidi ka ise tegema, sest antiikkrohvimine nõudis rohkem aega ja eelarvet, kui me olime plaaninud," tõi Schmidt välja, ja lisas, et suudaks nüüd saadud kogemuste toel läbi viia ka antiikkrohvimise töötuba.

Koolimajas on praegu üleval Oskar Tõrva näitus, kes oli Halliku küla elanik. "1940. aastatel ta pildistas siinseid elanikke. Kui ma mõtlen, siis võib-olla saigi kõik minu jaoks alguse kohapäevikutest, mis mul endal talus on. Päevikutest sai lugeda, mis järjekorras saunas käidi, millest toona räägiti, mis mõtteid nad üles kirjutasid. Olen saanud sealt infot, mis sorti õunapuud mu aias kasvavad. Kõige rohkem olen sellest üle võtnud selle, et olen hakanud ise ka kohapäevikut täitma ja samas stilistikas. Kui külalised on, siis vahel loeme kohapäevikuid unejuttudeks, nii vanemaid kui ka neid uuemaid," nentis Schmidt.

Henessi tõdes, et kui maja ära renoveerida, ei tahaks, et maja jääks niisama seisma ja seda kasutatakse vaid korra-kaks aastas. "Tekkis mõte luua siia residentuurivõimalus, kus on aeglane elu, peab pliidi peal süüa valmistama ja kopsikupesu tegema," tõdes Schmidt.

"Henessil on hea oskus rääkida asjadest südamega, soojalt ja kaasata inimesi oma lihtsuse, maaläheduse ja loodusega. Seal ei ole mingit tõrget, ta lihtsalt on nii armas inimene, et kutsub ja kõnetab nii eakamaid kui noori," nentis Kivisaar.

"Mingi tung mul millegipärast on neid asju teha, aga olen õppinud ka oma aega väärtustama. See on äge tunne, kui inimesed räägivad oma lugusid, kuidas siin vanasti oli ja see tunne on neil siiamaani alles, kui nad nüüd uuesti kokku tulevad ja on näha, et kõik tahavad koos olla. Ma ise väljastpoolt tulijana näen, kui suur väärtus on selles, et me ikkagi suhtleksime omavahel ja abistaksime üksteist. Millises külas ma ise elada tahaksin, selle järgi peab tegema," sõnas Schmidt.