"Kõige meeldejäävam veinireis oli Ameerikasse, California maailmakuulsasse veinipiirkonda Napasse, kus tegelikult Eesti veinitee ehk veinitalusid ühendav turismivõrgustiku idee sündiski," meenutas sommeljee Gregor Alaküla. "Selleks ajaks olime oma perega veinitalu juba mõned aastad vedanud."

Alaküla on juba teist põlve veinimõisnik. Kuigi arvatakse, et Eesti pole veinimaa, siis tegelikult on Eestis rohkem kui sada aastat veini tootmise ajalugu. "See on puuvilja- ja marjaveinide tootmise ajalugu ja see on meie tugevus. Eestit võib täiesti ametlikult kutsuda veiniriigiks juba viis aastat, sest me oleme alates 2021. aasta detsembrist kantud vastavasse piirkonda Euroopa kaardil, mis paneb paika, mis sordid meil on lubatud ja mis mitte," selgitas Alaküla, kes on ka veinisafari looja.

Veinisafari tähendab külaskäiku erinevatesse Eesti veinimajadesse.

"Olen sündinud veinitootjate perekonda, olen teine generatsioon ja kuidagi on kujunenud nii, et see on minu suur südameasi ja missioon. Ma võtan seda tõsiselt, et tutvustada Eestit välismaal ja eelkõige Eesti kultuuri läbi veini. Kohalikul inimesel võib esineda mõnikord teatavat skepsist puuvilja- ja marjaveinide suhtes ja ei olda nõus maksma kõrgemat hinda, aga välismaalastele pakub see väga palju huvi ja tagasiside on väga positiivne," tõi Alaküla välja.

Veinimõisnik olla on Eestis aga väga raske, sest traditsioonilistes vana Euroopa veiniriikides peetakse veini toiduaineks ja seepärast puudub veinil ka aktsiis. "Eestis on aga kohalik vein veel eriti kallis. Teiseks põhjuseks on natuke vildakas alkoholidebatt, kus probleemi püütakse lahendada kirvega ja kõige rohkem saavad pihta väikeettevõtjad, kes püüavad edendada ettevõtlust, maaelu ja väärindada kohalikku toorainet," tõdes Alaküla.