Kollini fotod on olnud näitustel nii Berliinis, New Yorgis kui ka Kapilinnas. Neid on kasutanud maailma suurima ajalehed Washington Post ja The Guardian. Ehkki nende autor pole meie kandis kuigi tuntud ei jäta ta kunagi kasutamata võimalust mainida, et just Eesti on tema sünnimaa.

Tihti Kollin siiski Eestit külastama ei satu. "Olin hõivatud laste kasvatamisega. See on kõigi emade lugu. Olime aastaid Aafrikas, erinevates riikides, nii et mul polnud väga võimalik kuhugi üksinda reisida. Pidin olema pere juures. Nüüd on mu lapsed suured ja saan teha, mida ise teha tahan," selgitas kunstnik.

"Mäletan, et olin päris väike, kui linnas ringi kõndisin ja sel ajal ei näinud linnapildis palju fotograafe, aga mõnda ikka. Mäetan nüüd, et pöörasin neile rohkem tähelepanu kui teistele. Kui sain võimaluse ise fotoaparaati kasutada, siis tundsin justkui oleks pidanud see alati mu käte vahele jõudma. Siis ma nii ei analüüsinud, lihtsalt tegutsesin. Tegin väga palju, terve arhiivitäie koledaid pilte, aga need olid kõik inimestest," rääkis Kollin.

Ta lisas, et pildistamine nõudis harjutamist ja lõpuks hakkas kaamera tema käte vahel muutuma. "Aga see kirg oli ilmselt alati olemas. Nii et ma arvan, et ma sündisin fotograafiks."

Angelika kasvas üles Nõukogude Eestis Valgas. Aastal 1990, kui ta oli 14-aastane, otsustas tema pere kolida Saksamaale paremat tulevikku otsima. "Sellele perioodile mõeldes võin tänase päevani kergesti nutma hakata. See oli nii valus. Nägin, kui hädas olid mu vanemad. See oli väga valus. See ei teinud mind tugevamaks, ei pannud mind klammerduma teiste inimeste külge. Seepärast näete paljud minu töödel immigrante. Minus on see kaastunne, armastus nende inimeste vastu, kes on pidanud seda läbi elama," tõdes Kollin.

Kaastunne jõudis Kollini fotodele ka Lõuna-Aafrika Vabariigis. "Mulle ei meeldinud see, kuidas inimesed kohtlesid oma koduabilisi. Neid ei austatud, koheldi nagu teise kategooria inimesi, eriti jõukamates ringkondades. See häiris mind. Minu viis väljendada midagi, millega ma nõus pole, on keskenduda heale, selle asemel, et näpuga näidata. Mõtlesin, et neid inimesi koheldakse nii halvasti, kuigi nad on nagu tõelised pühakud, teevad rasket tööd ja peavad eluga toime tulema. Proovisin leida lahendust, kuidas neid pühakutena esitleda ja leidsin ühe ümmarguse plaadi, mille katsin lehtkullaga ja katsetasin," selgitas fotograaf.

"Kui oled hea kuulaja, võib see mõne jaoks paljugi muuta. Inimesed võivad minna palju kaugemale, kui teavad, et keegi hoolib. Mõni neist naistest, keda pühakutena pildistasin, ei osanud eriti inglise keelt. Tegin foto, näitasin neile seda, sümboolikast saavad ju kõik aru ja oli tunda, kuidas neil läks selg sirgu, õlad kõrgemale. Just see on viis, kuidas neile jõudu anda," lisas ta.