"Tulin raadiomajja 15-aastaselt ja alustasin noorteraadiost. Jätkasin tööd helioperaatorina ja minu juurest käisid läbi kõik inimesed, kes raadios saateid tegid. Ma nägin neid sellest inimlikust küljest, millest raadiokuulaja neid kunagi ei näe. Telemajas olid palju vähem värvikad inimesed kui raadios," ütles režissöör, stsenarist ja kirjanik Elo Selirand, kellel ilmus hiljuti raamat "Mata mu süda telemajja".

Selirannaga koos tulid telemajja Anu Välba, Andres Arro, Kalle Käesel, Aivo Spitsonik. "Meid võeti tohutult hästi vastu. Mäletan, et ma ikka ütlesin Mati Talvikule ja Reet Linnale, kuidas peab saateid tegema. Täna, kui ma olen juba vanem, ma mõtlen, et nad olid ikka väga tolerantsed, et nad mulle vastu hambaid ei andnud."

Päevikut ei ole Selirand kunagi kirjutanud, aga paari reaga on ta alati üles tähendanud, kui midagi lõbusat on juhtunud.

Tele- ja raadiotöö on suures osas meeskonnatöö. "Saatejuhid sõltuvad väga palju kaadritagustest inimestest. Saatejuhi parim sõber võib olla grimeerija, sest saatejuhi välimus on väga oluline. Saatejuhi kõige usaldusväärsem kontaktisik võib olla monteerija, kes on nagu halastajaõde, kelle juurde sa tuled viimases hädas ja kes saate elule aitab, kui saade on halvasti üles võetud ja kõik asjad on vussi läinud," tõdes Selirand.

Kuna raadiokuulaja ja televaatajani ei jõua kunagi need asjad, mis vussi lähevad, siis selleks Selirand need lood raamatusse kirja paningi. "Et meil läheb tegelikult päris palju vussi ja me näeme päris palju vaeva, et see kõik ära päästa," muheles Selirand.

"Inimesed on mu hobi. Kui ma lähen võõrasse seltskonda ja keegi räägib väga kirglikult oma tööst, siis minu peas valmib juba üks telelugu ja üks raadisaade, üks võimalik portreeklipike, sest mulle tundub, et see inimene on väärt tema avamist," selgitas Selirand.

Selirand on enda sõnul olnud alati ka lootusetu süsteemikriitik, kes on arvanud, et läbi aegade on ETV ja ERR juhid olnud asjatundmatud, kes ei saa päris hästi aru, kui palju aega ja vahendeid saadete tegemine nõuab. "Mulle on ka öeldud, ja seda ütles ühe kuulsa grimeerija vend, et oma hammastega sa endale haua kaevad. See ütlemine on mind mu töös saatnud. Ma pean olema siiski aus ja ütlema, et need juhid on olnud kõik väga kenad inimesed ja pole kõige selle eest, mida ma neile öelnud olen, mind lahti lasknud."