Evelin Samuel-Randvere: Eurovisiooniga kaasnenud tähelepanu oli minu jaoks liig
Saate "Ühe pere muusika" uue hooaja avasid muusikud Evelin Samuel-Randvere ja Johan Randvere, kes rääkisid Reet Linnale nii oma esimesest kohtumisest kui ka sellest, kuidas neist muusikud said. Muu hulgas meenutas Evelin Samuel-Randvere seda, kuidas ta pärast esimeste laste sündi avalikkuse eest eemale tõmbus.
Evelin Samuel-Randvere ja Johan Randvere esimene kohtumine toimus ette valmistades kontserti, kus mõlemad üles astusid. "Siis me saime tuttavaks. Kokku saime alles aasta hiljem," täpsustas Evelin.
Eveliniga kohtudes ei teadnud Johan Evelinist ega tema senisest muusikalisest karjäärist midagi. "Minu noorus möödus 90-ndate Võrus ja mulle meeldisid väga rokkmuusika ja klassikaline muusika, aga osa popmuusikat, mis ühiskonna kaudu peegeldus, peletas mind sellest huvist eemale. See tümps oli ikkagi nii karm. See ei sobi mulle. Selle tõttu ma ei teadnud väga paljusid asju, väga paljusid artiste," nentis Johan.
Evelini sõnul lähevad neil Johaniga vahel suusad risti, kuid sellistes olukordades on oluline asjadest kohe rääkida. "Minu jaoks oli hästi harjumatu see, kui ma Johaniga tuttavaks sain, et ta tulistas kohe välja ja mina tulen perekonnast, kus kellelegi ei tohi naljalt midagi öelda. Ma võtsin selle Johanilt kiiresti üle. Me tulistame kiiresti ära ja siis on jälle õhk puhas," lausus ta. "Sellist asja, et ma lähen õhtuti magama ja mul oleks mingi vimm, meil ei ole."
Johan ei valinud elukutset, vaid elukutse valis Johani
Johan on üles kasvanud muusikute peres. Tema vanemad on Võru muusikakoolis õpetajad ning isa mängib ansamblis Hetero. "Minu lapsepõlv oli lahedalt muusikarikas küll. Ma mäletan neid karvaseid rokkareid, kes mulle väga meeldisid. Kes ei tahaks rokkbändis mängida? Mul on mitu korda õnnestunud seltskonnas elevust tekitada sellega, et mu isa mängib rokkbändis Hetero," muigas ta.
Johan usub, et kuigi ta on klassikaline pianist, arendavad ka teised žanrid teda. Seetõttu meeldib talle pikemate autosõitude ajal eri stiilidega tutvust teha ja muusikamaastikul toimuvaga end kurssi viia.
"Umbes kümme aastat tagasi sain aru, et ma ei tea Eesti räpist mitte midagi, see nii tõuseb ja ma peaks end sellega kurssi viima. Kuulasin siis nii palju läbi, kui netist leidsin. Siis jälle uus elektrooniline muusika... Ma saan aru, et ma tegelikult ei tea sellest midagi, ma tahaksin natukene teada. Nii et sellised spetsiaalsed muusika kuulamise huvihetked on mul ka olemas."
Kuigi Johan unistas nooruspõlves dirigendi ametist – ning on sellest siiani haaratud – sai temast lõpuks ikkagi pianist. Ta usub, et suurt rolli selles mängis tema isa. "Poisil käib väga palju isa järgi. Isa mul kodus mängis ja see tundus mulle väga lahe ning ma tahtsin ka," meenutas ta.
"Ma ise seda ei mäleta, aga mul vist hakkas see lapse mõttes välja tulema ja selles mõttes on mu elu palju lihtsam kui paljudel teistel, sest see elukutse valis mu ise nii ära, et mul pole kunagi olnud küsimust, mida ma tahan teha või kelleks tahan saada."
13-aastaselt kolis Johan Tallinnasse, et alustada õpinguid muusikakeskkoolis. Pealinna kolimine noort Johanit ei ehmatanud. "Võrus oli minu klassis 33 inimest, paralleelis 32 ja koolis umbes 700. Ma elasin Võru keskväljaku ääres, kogu aeg käis mingi trall. Siis tulin "suurde" Tallinnasse, Nõmme pärapõrgusse, kus koolis oli 300 inimest, kohal käis 200. Elasime mändide vahel ja ühtegi inimest tänaval ei käinud. Väga vaikne oli, nagu oleks maakooli sattunud," naeris ta.
Riigipiirid ei ole Johanit takistanud. Muu hulgas on ta üles astunud kuulsas Carnegie Hallis New Yorgis. Samuti on ta elanud lühikest aega Milanos. "Päris paljudesse kohtadesse olen jõudnud ootamatute asjade kaudu – keegi on küsinud, kas ma saan saata või kukkus keegi ära ja ma olen olnud valmis," märkis pianist.
Koroonapandeemia ajal kadusid kõik välisesinemised ning Johan arvas, et ilmselt selliseid võimalusi tal enam ei tule. "Aga õnneks nüüd ikkagi mingid asjad on tagasi tulnud. Ma saan päris palju käia Baltimaades, Hollandis olen sel aastal mitu korda käinud ja Norra lähen ka selle kuu lõpus," rõõmustas ta.
Johan tõi Evelini lavale tagasi
Evelin Samuel-Randvere peab ennast loomult uudishimulikuks inimeseks. Ta laulab, teeb keraamikat ja askeldab aias. "Mul peab korraga mitu rauda tules olema, siis ma tunnen, et mul on rahu majas," nentis ta. "Ma leian, et kui inimene on uudishimulik, siis ta on elus. Nii kaua kui inimesel on uudishimu, on tal elujanu. See on see, mis hoiab inimest inimesena."
Seda, et temast saab laulja, teadis Evelin juba kuueaastasena. "Ma palusin, et ema viiks mu 21. keskkooli katsetele. Ma teadsin, et seal on muusikaklass, sest mu naabritüdruk käis seal," meenutas ta. Evelin saigi soovitud muusikaklassi sisse ning oma kõige esimese laulu salvestas ta kolmandas klassis. "Sealt tagasiteed enam ei olnud."
Evelini teekonnakaaslane on olnud Jaanika Sillamaa, kellega ta kohtus 14-aastaselt. "Ma sain aru, et see on minu inimene. Meil klikkis kohe. Me olime umbes neli aastat nagu sukk ja saabas. Me läksime veel koos teise kooli, olime pinginaabrid, sealt edasi Otsa kooli Jaak Joala juurde õppima."
Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis õppides ei läinud aga kõik muretult. "Jaak võttis Jaanika oma hõlma alla. Mina olin ikkagi mingil hetkel nii solvunud, et ütlesin, et mulle aitab, ma lähen siit koolist ära, sest mulle tundus, et mulle ei pööra keegi tähelepanu. Jaak ei lubanud mul saatesse "Kaks takti ette" ka minna, aga ma jonni pärast läksin," rääkis Evelin.
Seejärel võttiski ta koolist paberid välja. "Siis Jaak otsis mu üles. Me istusime Viru tänaval tunde tema autos ja rääkisime juttu. Ta ütles, et sa pead ikkagi kooli tagasi tulema. Järgmine aasta läksingi kooli tagasi, aga selleks ajaks oli Jaak juba koolist ära läinud, sest tal oli lõpetamata keskharidus ja sel hetkel võeti Eestis vastu määrus, et hariduseta inimesed ei tohi õpetajana töötada. Nii et ma jäin oma erialaõpetajast ilma, mistõttu ma ka hiljem ei lõpetanud Otsa kooli, sest mul ei olnud võrdväärset erialaõpetajat. Jaak oli väga hea lauluõpetaja."
Evelini muusikukarjääris on suurt rolli mänginud helilooja Priit Pajusaar, kes on paljude tema lugude autor. Pajusaare kirjutatud lauluga "Diamond of Night" esindas Evelin Eestit 1999. aastal Jeruusalemmas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel. "Toona oli seda tähelepanu minu jaoks natuke liiga palju," tunnistas ta.
Liigne tähelepanu oli üks põhjus, miks ta aastatel 2006–2012 muusikast pausi tegi. "Teine põhjus oli see, et mul sündisid lapsed ja loodus ilmselt tegi oma valiku. Mul tekkis nii tugev vastumeelsus avaliku esinemise vastu. Mul tekkis tunne, et ma pean oma lapsed ära peitma ja siis tõmbasin mõneks ajaks ennast tagasi, kuni kohtusin Johaniga. Johan ütles, et mingit varianti ei ole, sa pead laulma minema, lavale tagasi. Johaniga tulin lavale tagasi."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ühe pere muusika", saatejuht Reet Linna






