Taulide perekond kogub muusikaks insipiratsiooni loodusest
Saatesarja "Ühe pere muusika" avasaates külastas Reet Linna Torupillitalus elavat perekond Tauli. Saates sõnasid muusikud justkui ühes suust, et enim inspireerib neid just loodus.
Taulide perekonda kuuluvad pereisa Ants, pereema Tiiu, pojad Andrus ja Tõnis nind tütred Anu ja Triinu, kes kõik on moel või teisel muusikaga seotud. Ainus pereliige, kes torupilli ei mängi, on pere noorim laps Tõnis.
"Ma olen millegipärast ainuke, kes siin peres torupilli ei mängi. Ei tea, miks. Aga võib-olla see veel juhtub, et hakkan mängima. Väiksena ma muidugi teesklesin, et ma mängin torupilli, aga tegelikult ei mänginud. Torud olid kinni topitud," meenutas perepoeg.
"Võib-olla oli ka küsimus selles, et Tõnis on meil kõige noorem ja selleks ajaks, kui Tõnis sündis, olin mina sellest torupillisunnist väsinud," nentis isa Ants. "Kõik pidid oskama torupilli mängida. Ma olin juba väsinud, et ei, ma ei hakka Tõnist sundima. Las ta läheb oma teed."
Muusika saadab Taule ka kokkusaamistel. "Lõbus on lihtsalt koos pilli mängida," sõnas Anu.
Muusika on geenides
Ants Taul nentis, et muusika on tal geenides – tema vanaisa Eduar oli pillimees, kes mängis ja ehitas kandleid, tema isa oli aga kohalik muusikaõpetaja, kes mängis viiulit ja akordioni. "Eks see on sellest tulnud. Kuhu minulgi pääsu oli?"
Esimene instrument, mida Ants mängima hakkas, oli torupilli sõrmiline, mille isa talle kultuurimajast tõi. "Rotid-hiired panid kõik magusama osa nahka, jäid ainult torud. Isa tõi siis selle sõrmilise mulle koju, pani sinna nii-öelda munstüki otsa, et seda puhuda saaks, ja õpetas mind selle peal mängima," meenutas ta.
Seejärel hakkas ta plokkflööti mängima ning peagi jõudis koju ka klarnet. "Tal oli plaan ikka pojast muusik teha. Ja tõsine muusik peab mängima pilli, millega oleks elus midagi peale hakata. Tõi mulle klarneti – no orkestripill – ja siis õpetas mind seda mängima. Aga mulle see üldse ei meeldinud. Mulle rohkem meeldis see, kui ta ise mängis akordioni," rääkis Ants.
1970. aastatel, mil toimus nii-öelda torupilli renessanss, hakkas Ants, kes on hariduselt insener, torupille tegema. "Mul hakkas see torupillide tegemine kuidagi hästi välja tulema. Tegin isa ansamblile torupille ja siis hakkasid kõik teised tellima."
Ants sõnas, et teda inspireerib eelkõige loodus. "Kui sa kuulad ööbiku laulu, kui sa kuulad, kuidas kägu kukub või siinsamas majas, kui me siin magame ja kohe konnad siin enda laulu löövad. Vaata, see on see."
Muusika tuli ellu vaikselt
Antsu ja Tiiu esimene tütar Anu nentis, et muusika tuli tema ellu vaikselt. Ta meenutas, et ajal, mil ta veel väike oli, elas vanaisa nende juures. Vanaisal oli oma tubu, kuhu lapsed ei tohtinud alati minna.
"See oli selline maagiline tuba,tal olid maagilised asjad. Tal oli seal palju raamatuid ja pille, aga lapsi ei tahetud sinna lasta väga, sest need näpivad kõike. Aga mäletan seda, et tihti tuli sealt viiulihelisid ja vahel oli uks lahti. Siis ta seisis keset tuba, viiul oli käes, noodipult oli ees ja kirjutas laule," kirjeldas ta.
Anu meenutas, et õues jalutades oli vanaisal kombeks erinevaid viisijuppe ümiseda. "Laulud olid nii tugevalt tema sees ja eks see kõik kokku avaldab ikka lapsele mõju," usub ta.
Anu sõnul helisesid erinevad laulud temas juba ajal, mil ta väga väike oli. "Mul oli väike kiikhobu, siis kiikusin ja lihtsalt laulsin. Midagi ma kogu aeg laulsin."
Teadlikult avastas Anu muusika enda jaoks pärast keskkooli lõppu, mil ta pidi otsustama, mida ta edasi teeb. Valikus olid nii kunst kui ka muusika. Lõpuks otsustas Anu, kes polnud väga muusikakoolis käinud, et läheb Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse pärimusmuusikat õppima. "Siis tundus, et kuna meil on verega see pärimusmuusika ja rahvamuusika nii kaasas, et kui muusikat tahta, hea koht, kus alustada," selgitas ta.
"Muidu olid meil kõik pillid kodus olemas, aga kitarri ei olnud. Seal ma siis sain proovida erinevaid muid pille, ka kitarri. Sellega oligi nii huvitav, et ma tõmbasin seal ühe korra keelte ja tundsin, et vaat see on minu pill. See kohe hakkas töötama või helisema. Ma ju praktiliselt ei osanud pilli mängida ja kohe hakkasid laulud tulema," rääkis muusik.
Klassikalisest laulust tagasi juurte juurde
Laulmist alustas Triinu Taul Tõrva laste ja noorte laulustuudios Maie Kala käe all. Sealt liikus ta edasi Heino Elleri muusikakooli, kus ta õppis klassikalist laulmist. Ühel hetkel otsustas Triinu aga juurte juurde tagasi minna ning läks samuti kultuuriakadeemiasse õppima.
Nagu õdegi, on ka Triinu muusikat ise kirjutanud. "Kui ma oma bändiga lugusid esitasin, siis põhimõtteliselt olidki kõik minu enda lood. Üks suuremaid kingitusi või üllatusi oli minu jaoks, et 2019. aastal oli minu laul "Maa hing" tantsupeol. See oli vägev."
Triinu sõnul inspireerivad teda erinevad helid. "Linnulaul, vesi, kõik see. Ma väga armastan igasuguseid erinevaid helisid. Ma teen ka ise hääle- ja helirännakuid, seal ma põimin põhimõtteliselt loodushelid pillihelidega. Püüan ise ka linnulaulu imiteerida ja õppida," selgitas ta.
"Vahel mu lood tulevad mingist tundest, mingist hetkest, mida ma võib-olla hiljem isegi ei mäleta. See on nii huvitav, kuidas erinevad lood erinevaid inimesi kõnetavad. Nad võivad täiesti erinevalt ka kõnetada," nentis Taul.
Muusikata ei saa elada
Taulid tõdesid muusika on miski, mille nad on oma esivanematelt pärinud. "Me teeme, me loome oma muusikat, loome oma laule. See on midagi, mis on väga elus," sõnas Anu. "See on meie elustiil selles mõttes, et see on nagu hingamine. Ma ei saa ilma muusikata elada. See on nii loomulik, et see on."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ühe pere muusika", saatejuht Reet Linna