Andres Otsa poeg Aleksander: isa järel jooksmine on mu elu defineerinud
Näitleja ja laulja Andres Otsa poeg Aleksander Ots tõdes, et tema elu on suuresti defineerinud isa järel jooksmine ning soov temast mõnes valdkonnas mööda minna.
Peagi 80. sünnipäeva tähistav Andres Ots on pärit näitlejate perekonnast – tema isa oli Georg-Aleksander Ots ja ema Made Varango.
Vanemate jälgedes käinud Andres lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1968. aastal. "See oli üks ilus ja tore aeg," nentis ta saates "Ühe pere muusika". Pärast lavakunstikateedri lõpetamist asus ta tööle Endla teatrisse ning seejärel tänasesse Tallinna Linnateatrisse.
1996. aastal kutsus Ingo Normet teda lavakunstikooli lavakõnet õpetama. "Ma ei tegelenud seal niivõrd lavakõnega, vaid oma meelest improvisatsiooni ja interpretatsiooniga. Ma tegin seda 20 aastat ja praegu on väga kummaline seda 20 aasta saaki vaadata. Neid näitlejaid on jube palju!"
Teatri kõrval on tema elus olulist rolli mänginud ka muusika. Laulmiseni jõudis ta juba noore poisina. "See oli selline tore aeg, kus igas peres polnud isegi raadiot. Meie perre ilmus raadio kuskil 1954. aastal. Enne seda laulis vanaema ja sõprade ning tuttavate juures olid sünnipäevapeod, kus kogu aeg lauldi," meenutas ta.
Andrese poeg Aleksander Ots tõdes, et valdavalt tuntakse teda kui Andres Otsa poega. "Minu elu on suuresti defineerinud selline järelejooksmine ja võib-olla ka soov kuskilt otsast mööda joosta. Eks see nende tuntud vanemate laste igipõline needus on. Et vältida seda viga, et proovida vaid mõnes asjas isale järele jõuda või mööda joosta, olen oma elus väga mitmeid ameteid pidanud, proovinud üht ja teist. Ja eks on mingisuguseid kohti, kus ma olen temast mööda läinud ainult selle eelisega, et tema pole julgenud neid asju elus proovida," rääkis ta.
Muu hulgas oli Aleksander saates "Punker" ning seriaalis "Eestlane ja venelane", kus ta kehastas tegelast nimega Sannu. "Mul sai mingil hetkel kõrini, et kuskil poes või poe taga tuleb minu juurde kohalik volikogu ja ütleb, et sa oled see Sannu või siis, et oo, see on see punker, ma joon ka oma kust," rääkis Aleksander.
Poja sõnul on isa lasknud tal oma asja ajada. "Ma tean, et mul on õnnestunud elus teha selliseid hulluseid, mille pärast on ta võib-olla heas mõttes isegi natukene kade, sest temal on alati suursugune imidž olnud, väljapeetud härrasmees. Ta ei ole võib-olla saanud endale mingeid krutskeid või lolluseid lubada," arutles ta.
Kuna ka Aleksandri ema jaoks on muusika elus olulisel kohal, pandi poeg varakult muusikakooli löökpille õppima. "Minuga koos õppis Jaanus Nõgisto poeg Jan-Erik Nõgisto. Ta mängis trumme nii kuradi hästi, et mul kadus igasugune motivatsioon ära, sest ta oli naturaalne talent," naeris ta.
Aleksander meenutas, et ta käis päris pikalt isa jälgedes ning tema kooliaeg oli teatritegemisega täidetud. Muusikani jõudis ta uuesti ühel sünnipäeval. "Kiur Aarma juures oli tema õe sünnipäev ja tal oli terve bändikomplekt kodus valmis. Seal me jämmisime ja teatud punt tüüpe said kokku ja vaatasid, et see ju jaurab päris hästi. Niimoodi sündis ansambel Köömes. Ma tahaks loota, et mu muusikutee on alles alguses," lausus ta.
Aleksandri sõnul ühendavad neid isaga muusikas enim sõnad. "Meile mõlemale on olnud väga oluline just tekst või mõtted selles muusikas. See ühendab meid paljuski," lausus ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ühe pere muusika", saatejuht Reet Linna