Viimane artist, kelle Viese aitas Eestisse tuua, oli 14. augustil Tallinnas esinenud Bryan Adams. Viese tõdes, et kuna 2024. aastal esines Adams ka Tartus, oli Kanada laulja ja kitarristi kohe järgmisel aastal Tallinnasse toomine ka omamoodi risk.

"Iga kontsert on riskantne. Tänasel päeval ei olegi ühegi kontserdiga lihtne. Möönan, et siinkohal mingi suurem riskitegur on, aga ma ei ütleks, et publiku huvi täielikult kadunud oleks. Ma arvan Bryan Adams on umbes samas kategoorias nagu Udo Dirkschneider, ta võib siin sada korda käia, aga ta toob oma publiku alati kokku," rääkis Viese.

Viese sõnul on paljudele inimestele huvi pakkuvad artistide lavatagused soovid tegelikult väga lihtsasti kokkuvõetavad. "Kõik nad tahavad süüa ja juua, tahavad ennast koduselt tunda. Üks asi, mis on Bryan Adamsi puhul teisiti kui näiteks 50 Centi või teiste suviste kontsertide puhul, on konkreetne nõue, et kogu toitlustus on vegan, ei mingit liha," rääkis Viese.

Ta lisas, et igal artistil on oma kiiksud. "Kui tavaliselt lubavad artistid kohale nii palju fotograafe kui on sooviavaldusi, siis täna lubati ainult kaks fotograafi, kes võivad pildistada ainult esimese loo. Manowar näiteks ei lubanud üldse pildistada. 50 Centil olid näiteks raideris kirjas igasugused šampuse ja konjakid. Kui hakkad guugeldama, siis avastad, et need on tema enda brändi toodang, mida Eestis ei müüdagi," jutustas kontserdikorraldaja.

Viese tõi veel välja, et promootor ei puutu paljudel juhtudel artistiga isegi kokku. "50 Centil oli assisent, tuurimänedžer, turvamänedžer, tal on korralik sein ees. Mina ei näinudki teda niisama. Kui ta lauluväljakule tuli, siis oli kõikidel teistel backstage'i minemine keelatud. Nii lihtne see ongi. Tema tahab seal rahus ja privaatselt olla. Kõikide sõbrustamist ei ole," tõdes Viese.

"Kunagi kui kontsertide korraldamisega sai alustatud, siis mõtlesin küll, et oh, teeks nüüd artistiga pilti. Aga mina ei viitsi neid enam teha. Mis ma teen nendega," naeris Viese.

Enda korraldatud kontsertidest on Viese lemmik olnud 2007. aastal Tallinnas Rock Cafes esinenud Type O Negative. "Pärast selgus, et see ainsaks Eesti kontserdiks jääbki, sest bändiliider Peeter Steele mõni aeg pärast seda lahkus. Sel hetkel oli selline tunne, et võib jalad seinale panna. Ma olin neid fännanud aastast 1992 või 1993. Ja siis oli tunne nagu laps oleks kommipoodi sattunud. Õnneks võttis toona publik nad hästi vastu, Rock Cafe oli ikka puupüsti täis," tõdes Viese.

Erinevalt paljudest teistest kontserdikorraldajatest ei näe Viese liiga suur vajadust suurema kontserthalli järele. "Ma ütleks, et neid artiste, kelle jaoks oleks suuremat saali vaja, ei ole teab mis palju. See peaks ikka oleme tõsine ärihuvi, mina ei arva, et seda peaks riik tegema. Kui mingid ärimehed peaksid tahtma seda teha ja näevad seal enda jaoks potentsiaali, siis miks mitte, tehke," rääkis ta.

Viese tõdes, et vaatamata tihedale graafikule on välismaised artistid oma publiku kohale toonud. "Eks suve lõpus näeb, aga ma kahtlustan, et nii mõnigi Eesti ürituste korraldaja võib olla vastu näppe saanud. Kui inimene peab hakkama valima, kas ma vaatan Terminaatorit kolmandat-neljandat korda või lähen vaatan ühe korra 50 Centi, siis ta peab mingi valiku tegema," lisas ta.