Kui Oja luges lehest, et mis suvel telekanalitest tuleb ning märkas seal enda nime ning numbrit 65, tekitas see temas parajalt segadust. "See on selline jabur asi, aga kui ma vaatan seda numbrit, siis ma ei vii neid asju kokku. Mul on sellega kogu aeg probleeme olnud," tõdes sünnipäevalaps, kes on nüüdsest pensionär.

"See on nii haige värk, nii haige värk. No kuidas? Aga näed olen," naeris Oja.

Elu jooksul on eelkõige näitleja ja koomikuna tuntud Oja kirjutanud ka kaks raamatut – brošüürlik "Peeter Oja elulugu" (2011) ja "Kuidas kirjutada raamatut" (2017) – ning võtnud sõna ka päevakajalistel ja globaalsetel teemadel. Kuid mida aeg edasi, seda vähem tunneb ta tungi erisugustes debattides osaleda.

"Kõik hakkab justkui korduma. Kui vaatan, kui palju räägitakse ja kirjutatakse ning kui palju mõtteid avaldatakse, siis ei tundu, et mul oleks midagi uut lisada. Midagi rumalat ka ei tahaks öelda. Ja tarku inimesi on palju – neid, kes oskavad asju täpsemalt väljendada. Nii et siis ütledki lihtsalt: jah, need ongi minu mõtted, väga hästi öeldud."

Oja hinnangul on Eestis väga palju hästi. "Hästi on juba see, et meil on Eesti riik – meil on oma riik. Meil on oma keel. Need on sellised baasasjad, mille väärtusest saad vanemaks saades üha rohkem aru. Et sa saad rääkida oma keeles, elada vabalt – meil on vabadus, demokraatia, sõnavabadus. Meil on nii palju asju. Ma saan aru, et see võib mõnele kõlada õõnsalt, et "mis demokraatia?!" ja "mis sõnavabadus?!". Ma ütleksin, et nad on kaunikesti piiratud inimesed, kes järelikult ei näe, mis toimub ümberringi, teistes riikides ja maades," leidis Oja.

"Me oleme tegelikult õnnega koos. See ei tähenda muidugi, et puudusi poleks – neid on igal pool. See on selline trafaretne jutt, aga nii lihtsalt on," lisas ta.

Lapsepõlv

Oja kasvas üles Põhja-Tallinnas ning käis venekeelses lasteaias. Ta meenutas, et kui hoovi peal vene ja eesti poisid kaklesid, siis lasteaias oldi sõbralikud. Küll aga ei istunud Ojale lasteaia lõpus kingitud venekeelne aabits, mis oli õhuke ja pildivaene. Oja oli harjunud ilusa ja suure eestikeelse aabitsaga, mida koos neli aastat vanema õe Kaiga veeriti.

Õe kitarrimängu saatel võttis Oja lapsepõlves ka lauluviise üles. Muusikast polnud lastel pääsu, sest isa oli dirigent. Oja ise laulis poistekooris ning tahtis trummariks saada.

"Tollases 18. keskkoolis (Kalamaja põhikool) tuldi meile ükskord klassi ja räägiti, et puhkpilliorkestri juurde oleks vaja trummarit, aga katse on vaja teha. Küsiti, kes tahab tulla ja kõik tõstsid käed püsti. Läksime sinna, ma olin küllaltki enesekindel, sest ma laulsin ju poistekooris. Katse oli selline, et olime klassis, dirigent istus klaveri taga, vajutas ühte klahvi ja küsis, "mitut tooni kuuled?" Mina mõtlesin, et mida see tähendab. Ma ju näen, et ta vajutab ühte klahvi, aga see ei saa olla, siin on mingi nipp, mõtlesin ma," jutustas Oja.

Dirigent küsis uuesti, et mitut tooni Oja kuuleb ning nipist läbi hammustanud Oja hakkas lugema helivõnkeid, mis noodi mängimise järel kajama jäid ning üha kiiremaks läksid. Oja vastas hoogsalt "kolmkümmend kolm!", mille peale dirigent palus järgmise poisi sisse kutsuda. "Sellega minu trummarikarjäär lõppes. Ma ei saanud isegi katsest edasi. Praegu istuks su vastas hoopis Phil Collins näiteks," muigas Oja.

Näitlemine

Oja koolikaaslased ja õpetajad mäletavad koolipäevilt Oja soovi esineda ning märkasid näitlejatalenti. Oja lõi kaasa nii kooli etendustes kui ka näiteringides ning kolmandas klassis veeretas emaga mõtet minna hoopis balletikooli. Eelkõige sellepärast, et poisse balletikooli kutsumas käinud esitleja oli öelnud, et siis ei pea sõjaväkke minema ning see tundus algklassiõpilasest Ojale hea pakkumine. Ema seda mõtet heaks ei kiitnud ning lõpuks tuli siiski Nõukogude Liidu armeesse minna.

"Sõjaväes olin ma kaks aastat. Üks koht, kus ma olin, oli Ivanovo, kangrute linn, seal olid ainult naised. Ma olin mingisuguses raadiorelee väeosas. Maakohtades olid sellised punktid, igas punktis oli kolm kuni kuus ajateenijat, kes pidasid üksteisega sidet. Seal oli hea see, et sai ka raadiot kuulata, meil olid võimsad aparaadid. Pühapäeviti, aasta oli siis 1980, ma kuulasin Vikerraadiost saadet "Soovid, soovid, soovid" Ivanovos. Ameerika Häält kuulasin ka," meenutas ta.

Sõjaväest naastes tegutses Oja ETV-s operaatori assistendina ja maandus siis pedagoogikaülikooli ettevalmistuskursustele sooviga lavakasse pääseda. "Mäletan sisseastumisest seda, et lõpetaval kursusel õppis Margus Oopkaup, kellega me olime kunagi malevas koos, nii et olime kamraadid. Margus teadis hästi, et mulle meeldib imiteerida erinevaid keeli. Aarne Ükskülale meeldis sama teha. Ju Margus sosistas talle midagi ja oli üks etüüd, kus ma olen üksikul saarel ja pean Aarne Ükskülale tegema selgeks, et ma vajan abi," meenutas Oja.

"Siis Aarne hakkas peale rootsi keeles, siis läks inglise ja prantsuse keele peale. Rääkisime üksteisega ja saime justkui aru. Aga ma ei tea, kas see oli määrav. Ja siis ma lugesin Pessoa luuletusi, seda ma mäletan ka," rääkis Oja, kes ühelt poolt oli enesekindel, et ta saab sisse, aga teisalt mõtles, et kui palju samasuguse enesekindlusega huvilisi seal oli.

"Kui ma sisse sain, siis ega mingit erilist eufooriat ei olnud. Hea meel oli muidugi. Aga see oli justkui loomulik käik. Mul on üldse elus paljude asjadega niimoodi olnud, et mingit ääretut vaimustust ei ole. Kui ma midagi saavutan või toimub mingi õnnestumine, siis see jõuab kohale ja tundub, et nii pidigi olema. See ei ole ülbus, vaid midagi muud. See on kummaline seisund," rääkis Oja.

Stipendiumile teatrikooli kütjana lisaraha teeninud Oja sai teisel kursusel, kui esimesed kursusekaaslased olid juba välja kukkunud, teada, et temagi jalgealune ei ole liiga kindel. "Siis mul tuli mõte teha Edward Albee "Loomaaia lugu" ning rääkisin sellest Peeter Tammearuga. Tegime selle ära, Üksküla oli lavastaja-juhendaja ja see läks korda vist tõesti inimestele," tõdes Oja.

Kuldne Trio

1989. aastal otsustas Oja hakata vabakutseliseks näitlejaks. "See on suuresti natuuris kinni. Olen mõelnud, et paljudele näitlejatele annab teatris töötamine turvatunde, eriti raskel ajal. On kindel sissetulek, vähemalt mingigi, ükskõik mis ei juhtuks. Praegu on muidugi ajad muutunud. Konkurents on suurem, uusi näitlejaid tuleb peale nii Viljandist kui Tallinnast. Tol ajal oli asi lihtsam. Et sind teatrist ära saadetaks, pidi ikkagi erilise sigadusega hakkama saama – no ma ei tea, kellegi maha lööma. Vastasel juhul võisid istuda ja jäädagi, sest raha oli riigil palju, näitlejate koosseisud tohutult suured," selgitas Oja.

"Aga mind hakkaski häirima rutiin. Ma tahtsin midagi muud, just teatri vallas, aga ei teadnud täpselt, mida. Mõtlesin siis, et võtan ennast lihtsalt teatrist vabaks – vaatan, mida elu pakub. Mul oli isegi plaan minna kuhugi välismaale õppima, aga polnud selleks ette valmistunud, nii et tulin ikkagi tagasi. Ja siis tuli kuidagi see Kuldse Trio pakkumine," meenutas Oja Jüri Vlassovi telefonikõnet.

"Nemad mõtlesid, et ma mängin saksofoni. Hannes Astok tegi oma diplomitööd ja tegi seda teles. Meie ei teadnud üldse tollal, mis asi on talk show. Astok oli uurinud seda asja ja lõpuks pakkus mulle, et mina mängiksin saksi, mis tegelikult tuleb lindi pealt. Paneme David Sunburni peale ja läheb lahti. Ja nendele totudele jäi mulje, et ma oskan saksi mängida. Ma ütlesin, et okei, ma siis tulen, aga pilli mängida ei oska," rääkis Oja.

Kuldses Trios oli Oja kuus aastat ning tänasesse päeva on tal nendest aegadest tulnud kaasa väga segased mälestused. "Ühest küljest selline totaalne vabadus, mida meil enne ei olnud, teisest küljest jälle selline anarhia. Nõrgemad kaotasid ikka pinna jalge alt. Selle kõrval veel täielik materiaalne krahh. Inimesed ei käinud ju teatrites ka, piletihinnad olid nullis," meenutas ta.

Kui Oja poleks läinud Kuldsesse Triosse, siis Eesti popmuusika ajaloos oleks tema jälg Manana Estios Primi-Futu Bändi ainsa säilinud salvestisega siiski olemas. "Need olid minu enda kirjutatud lood, umbes aastast 1983. Ma käisin koolis klaveri peal tegemas, kuigi ma klaverit mängida ei oska, kolme duuri sain ikka teha ja selle põhjal tegingi "Today I Kiss You", "Without Feeling" ja "Potatoes". Mingid lood olid veel, aga need lood on kadunud," nentis Oja, kes ei usu, et temalgi kuskil kastides aardeks muutunud lindistus alles on.

Kreisiraadio

Hiljem, 1996. aastal jõudis Oja koos Glen Pilvre, Priit Pajusaare ja Peeter Kaljustega anda välja ka Bläck Rokiti plaadi. "Seda oli tore koos teha. Naersime ja nautisime seda väga," rääkis Oja.

Selleks ajaks oli juba suurel määral teinud oma töö ära ka Kreisiraadio, mis kõlas esimest korda raadios 1993. "Ma tegin natukene Kuku raadios saateid ja Erki Berends pakkus välja, et võiks mingi naljasaade olla. Alguses oli mõte, et kas äkki ei saaks "Kitsa kinga" koosseisuga seda teha. Ma ei olnud kindel, kas see töötab, rääkisin Tarmo Leinatammele ja ta ütles kohe, et muidugi teeme," naeris Oja.

Kreisiraadio saated valmisid alati kaine peaga. "Jokkis olekus jookseb minul vähemalt mõte kinni. See mõtled küll, et sellest on abi, aga kui sa oled heas meeleolus, sul on head sõbrad ümberringi, kellega sul on üks keemia, siis see on palju parem ja tulebki välja ainult kainena. Üks lihtsalt sütitab teist ja läheb," meenutas Oja ning lisas, et ettevalmistuses pandi paika üldine olukord ning, mis kõige tähtsam, nimed.

"See oli lõbus. Ega me ei mõelnud, et hakkame suuri kontserte tegema või et see asi selle totaka Eurovisiooniga lõpeb. Meil ei olnud isegi tele plaanis. Kui Rene Vilbre ei oleks helistanud, siis me ei olekski telesse jõudnud," tõdes Oja.

65. sünnipäeval Ojal soove ei ole. "Mul ei ole mingeid soove. Siiralt ei ole. Ma tahaksin, kui siis, et kõigil läheks kenasti. Et tütrel läheks hästi, et peres oleks hea ja rahulik, nagu on olnud. Erilisi soove ei ole, need on sellised elementaarsed asjad."