Toome sõnul oli Joala tema suurim muusikaline mõjutaja. Alustades sellest, et Toome sai Joala kodus ligipääsu suurele muusikalisele varasalvele. "See oli aeg, kus ei olnud ju Spotifyd ja inimestel polnud isegi plaate. Iga plaat oli kullahinnaga ja Jaagul oli meeletu plaadikogu. Ma mäletan, kuidas ta andis mulle CD virnasid koju kaasa ja palus erinevaid plaate üle kuulata ja läbi töötada. Igasugused Cliff Richardid, Gino Vannellid, Chicagod, Level 42-d, Totod ja kõik, mis tolle aja musa oli," meenutas Toome.

"Sellised asjad, mida kellelgi ei olnud ja tollal kuulasin ma väga palju muusikat. Õhtuti vaatasime ta VHS-ide pealt ka kontserte. Ma ei tea, kust ta neid salvestanud oli," meenutas Toome.

Lisaks kuulis Toome Otsa kooli ajal tänu Joalale palju elavat muusikat. "Üks minu keskkooliperiood nägi välja selline, et peale kooli läksime Jaagu kõrtsidesse, kas Guitar Safarisse või Diesel Bootsi, kus esinesid iga õhtu live-bändid. Oli ikka aastaid, kus praktiliselt iga õhtu läksin ma peale kooli ühte kõrtsi, seal me tavaliselt sõime ja kuulasime live-bändi," jutustas Toome.

Sel ajal ei kuulnud Toome Joala suust kordagi, et mees ise lavale tagasi igatseks. "See elu oli tema jaoks möödas. See oligi minu jaoks huvitav, sest kui mina temaga keskkooli ajal tuttavaks sain, siis oli tema ammu karjääri lõpetanud. Jah, ma teadsin sellist kuulsat artisti, aga mina pole kunagi Jaaku laval näinud. Ainult 90-ndate teises pooles, kui raekoja platsil "Chessi" esitati. Siis Jaak seal mingit osa laulis. Minu jaoks oli ta natukene nagu legend ja tema suurusest sain aru pigem teiste inimeste kaudu," tõdes ta.

Kõige eredamalt andsid talle Joala kuulsusest aimu vene inimeste ja turistide reaktsioonid, kes Joala kõrtsu kõige pimedamast nurgast istumast avastasid. "Eestlased tulid ka teinekord autogrammi küsima, aga vene keelt kõnelevad inimesed läksid täiesti sõgedaks ja seda juhtus õhtust õhtusse. Siis ma mõtlesin küll – vau, midagi sellist ei ole ma varem näinud," muigas Toome.