Vangla-aastad

Herbert Murd on öelnud kunagi järgmist: "Ma tahan elada ausat elu, mitte valetada".

"Selle taustaks on minu paar aastat kestnud koostöö ühe ameeriklaste seltskonnaga, mille kulminatsioon toimus ilmselt 1979. aastal, kui Ameerikast tulnud gospel-rock'i bänd andis Nõukogude Liidus rea põrandaluseid kontserte, sealhulgas kaks kontserti Moskvas ajalehe Pravda kultuuripalees ja see lõppes minule vanglakaristusega ja Moskva poolsele korraldajale töölt sunnitud lahkumisega," rääkis Murd.

Kuigi alguses süüdistati Murdi nõukogudevastases propagandas, siis lõpuks mõisteti ta süüdi hoopis hulkurliku eluviisi eest. "See tähendas liikumist mööda Nõukogude Liidu territooriumi ilma ühiskondlikult kasulikule tööle asumise eesmärgita," rääkis Murd, kellele mõisteti peale esimesest karistusest vabanemist aga järjekordne süüdistus passimäärustiku vastu eksimise eest. "Vastavalt seadusele ma olin kohustatud ennast kohe kuskile sisse kirjutama, aga kõikides kohtades, kus ma seda teha üritasin, keelduti mind sisse kirjutamast. Mõne aja pärast selgus, et ma olen rikkunud passirežiimi ja elan ilma sissekirjutuseta," rääkis ta. Mõlema rikkumise eest sai mees kokku kaks aastat vangis istuda.

Nõukogude vanglat iseloomustas Murd Juhan Viidingu luuleridadega: "Vang on natuke vaba, sest vaba on vang."

"Kui vangla peale mõeldakse, siis esimene asi, mis inimestele pähe tuleb, on tavaliselt see, et ta on isoleeritud talle lähedastest inimestest, kellega ta tahab koos olla. Tegelikult on vangla puhul palju raskem taluda seda, et sa pead koos olema nende inimestega, kellega sa koos olla ei taha. Minul õnneks oli õnne, et seal sattus olema väga palju ka selliseid inimesi, kellega oli väga mõnus koos olla," rääkis Murd.

Vangla juurde kuulus ka kool, mille jaoks Murd enda teise karistuse ajal paberid võltsis, et Vasalemmas vanglakoolis käia. "See on natukene ikkagi selline vabaduse oaas, õpetajad käivad kõik väljast poolt, iga päev tulevad-lähevad, vahel võib ka mõni raamat neile kotti ununeda sinu jaoks ja midagi muud sellist. Lisaks sellele sai koolis korraldada kohtumisõhtuid huvitavate inimestega. Minul käisid sel moel külas näiteks Ott Arder, Vladislav Koržets, Lauri Nebel," rääkis Murd.

Tingimused olid aga kohutavad, lähenevate Moskva olümpiamängude tõttu olid ühiskonna puhastamise käigus vanglad ka korralikult ülerahvastatud. "Inimene on selles mõttes uskumatu, et ta suudab kohaneda väga paljude asjadega, ka nendega, millega võib-olla ei peagi kohanema. See oli paratamatus, mida lihtsalt tuli nii võtta. Ma ei ütle, et see oleks mingi tohutu taak mu seljas. Pigem oli ta ikkagi elukogemus. Väga õpetlik elukogemus," sõnas Murd.

Panso viimane lend

Herbert Murd alustas lavakunstikoolis õpinguid 7. lennus, Voldemar Panso viimases lennus. Lõpuni kooli Murd aga ei teinud ja näitlejat temast ei saanud. "Ma arvan, et ikka ise olin loll, need asjad, mis mulle saatuslikuks said, seda kõike oleks saanud teha rahulikumalt, mõistlikumalt, vaoshoitumalt, ei pea kõiges alati olema nii demonstratiivne kui mina olin," sõnas Murd.

Murd tunnistas, et astus teatrikooli, et sõjaväest pääseda. "Võtsin endale ette ruudulise paberilehe, kirjutasin sinna peale kõikide kõrgkoolide sisseastumiseksamid kronoloogilises järjekorras ja olin otsustanud nad kõik läbi käia," meenutas ta. Lavakooli võeti ta vastu ning tema kursusekaaslaste sekka kuulusid sellised nimed nagu Merle Karusoo, Ago-Endrik Kerge ja Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Aare Laanemets, Sulev Luik, Kalju Orro, Anne Paluver, Priit Pedajas, Lembit Peterson, Eero Spriit, Külliki Saldre, Peeter Volkonski.

"See oli fantastiline seltskond, fantastiline aeg nendega koos olla. Aga kujuta nüüd ette, 18-aastane poisikene, esimene elukevad Tallinnas, lained löövad ikka väga üle pea, neid ahvatlusi ja neid asju on nii palju," rääkis Murd, kes jagas Tallinnas tuba endast noorema Erkki-Sven Tüüriga. "Muusika hakkas mind järjest rohkem tõmbama ja tahtsin selle suunaga rohkem tegeleda. Siis seal muidugi olid need kirikuasjad ka natukene pinnuks silmas, ametivõimud käisid kindlasti konservatooriumi juhtkonnale peale oma nõudmistega. Panso viimased sõnad mulle, olid, et kahte jumalat ei saa teenida. Millele ta päris täpselt viitas, jääb selgusetuks. Olid need teater ja muusika, olid need teater ja kirik?" mõtiskles Murd.

Muusikafestival Pärnus

Herbert Murd sündis ja kasvas üle Pärnus. Linn on talle siiamaani olulisel kohal. Alates 1986. aastast korraldas ta kaheksa aastat suvepealinnas džässifestivali Fiesta Internationale. "Festival sai tehtud veel ikkagi selle lootusega, et äkki on seal linnas võimalik midagi muuta, midagi parandada, midagi paremaks teha. Oli palju vaidlusi sõpradega selle üle, et Pärnu on konnatiik," rääkis Murd.

Hea sõnaga keegi Pärnus festivali Murdi sõnul aga ei meenutanud. "See oligi see põhiline etteheide, et milleks on Pärnu linnale vaja sellist üritust, kus esinejad tulevad väljastpoolt, publik tuleb väljastpoolt ja Pärnu linnale pole sellest sooja ega külma," rääkis ta.

"Ma ei olnud liiga hea kontaktide looja, ma ei olnud liiga hea lobistaja. Ma arvasin, et kui ma teen oma asja hästi, siis see räägib iseenda eest. Mul ei ole vaja niimoodi otsida sõpru nende inimeste hulgas, kellega elu mind ei ole sõbraks teinud. Ma ei pööranud sellele üldse tähelepanu, et on olemas inimesed, kelle arvamus loeb, kelle sõna maksab ja nendega tuleb hästi läbi saada ja neile tuleb meeldida. Seda ma ei osanud siis ja ei oska vist ka täna," tunnistas Murd.

Tunnustus tuli aga Pärnust väljastpoolt, kui Murd pälvis Eesti kultuurkapitali aastapreemia rahvusvaheliste suhete loomise ja arendamise eest. Teise samasuguse preemia sai Tõnu Kaljuste, kellega oldi juba varem konservatooriumi ajast tuttavad. Kaljuste kutsus Murdi peagi Eesti Filharmoonia Kammerkoori direktoriks ning Murdist sai taas tallinlane. "See oli ikkagi väga kõva väljakutse töötada koos maailma tippseltskonnaga, kus nõuded on hoopis teistsugused. Klassikaline muusika ei olnud mu jaoks enne seda päris võõras, aga see, missugust pühendumist, kõrgendatud nõudmist iseenda vastu tähendab selles žanris töötamine ja veel eriti siis sellises klassikalise muusika väikses žanris nagu seda on kammermuusika, et see oli ikkagi väga-väga-väga suur elukogemus jälle."

Õppetunnid

Kiitusega ei oska Herbert Murd aga eriti toime tulla. "Ma tegelikult tunnen ennast alati natuke sellisena, et ma ei ole seda ikka ju päriselt ära teeninud. Kuidagi lihtsalt on asjad läinud, on kuidagi toimunud ja kuskil on olnud mingid head inimesed, kes on aidanud. On ikka seda kiitust ja tänu öeldud ja ma küll ei tunne, et ma oleksin seda vähem saanud, kui vaja oleks," rääkis Murd.

Enda lastelt on ta aga õppinud tingimusteta armastust. "Ise olin loll. Ajad olid keerulised, üks asi viis teiseni ja ma ei tunne, et ma oleksin seda ära teeninud, kuidas nad täna minusse suhtuvad. Kui mulle muidu on see mõiste "tingimusteta armastus" suhteliselt võõras, siis oma laste kaudu ma olen aru saanud, mida see päris täpselt tähendab," rääkis Murd.

Enda elule vaatab Murd tagasi kui huvitavale nähtusele. "Elu on elu ja selline ta meil on, ega me seda, mis elatud on, muuta ei saa, saame ainult aeg-ajalt endasse vaadata ja siis mõelda, kas veel midagi annab parandada, midagi veel paremaks teha. Mina ei usu üldse, et kellelgi on olnud õnnelik elu, meil kõigil on elus olnud õnnelikud hetked, võib-olla väga palju väga õnnelikke hetki. Aga kui öelda, et elu on ikkagi üks lõppematu õnn, siis see mõiste devalveerub," sõnas ta. "Kõige paremini on seda ikka iseloomustanud, et on olnud huvitav."