Rein Joosti huvi aianduse vastu alguse juba lapsepõlves, kui vanem vend oli talle aiandusepisiku edasi andnud. Joosti tee viis Arkna põllumajanduse aianduskooli ning hiljem töötas ta peaagronoomina suurtes sovhoosides. Üha suuremaks kujunes tema huvi rooside vastu.

"Ta oli tõsiselt kogu oma hingest huvitatud. Ta ei olnud mitte ainult õppinud aednik, vaid ta oli ka peast aednik," ütles Joosti mitukümmend aastat tundnud Ain Järve "Vikerhommikus".

Rooside kasvatamine oli esialgu keeruline, kuid Joost suutis sellele vaatamata roose edukalt kasvatada ja nende kasvatamist laiemalt tutvustada.

"Loomulikult me ei saa ennast võrrelda nende tugevate aiandusmaadega, aga täna võime öelda, et Eestis on 73 või 74 siin aretatud roosisorti, mis ei ole ju sugugi vähe," märkis Järve.

Joosti üheks oluliseks tööks kujunes Põltsamaa roosiaia rajamine. Järve sõnul oli tuhandeid roosisorte koondava kollektsiooni loomine Põltsamaa kliimas erakordne ettevõtmine.

"See oli ju täiesti arusaamatu. Põltsamaa on Eestimaa külma süda ja [viia] sinna tuhandeid roosisorte," nentis ta.

Lisaks oli Joostil oluline roll ka selles, et inimesed julgesid Eestis roose rohkem kasvatama hakata.

"See kirg, see entusiasm, mismoodi ta julgustas, et ärge kartke. Me oleme harjunud, et meie talukultuuris oli just kibuvits ehk jaaniroos see, mida me roosiks pidasime," lausus Järve.

Kuid Joosti töö ei piirdunud koduaedade ja Põltsamaa roosiaiaga. Üheks tema oluliseks panuseks peab Järve rooside toomist avalikku ruumi. Näiteks alustas Joost Kadriorus roosiaia rajamisega ajal, mil polnud kindlust, kas avalikku ruumi istutatud roosid ka alles jäävad.

Esialgne kartus ei täitunud ning Kadrioru roosiaed jäi alles. Järve sõnul oli selle juures oluline roll ka kohalikul kogukonnal. Seejärel jõudsid roosid ka teiste Eesti linnade avalikku ruumi. "Kadriorg oli esimene punkt, siis tulis Keila, Rakvere ja Haapsalu," loetles ta.

Lisaks uute sortide kasvatamisele tegeles Joost ka vanade Eesti rooside otsimise ja säilitamisega. Kadrioru lossi 300. aastapäevaks valmistudes paluti Joostil otsida üles roos, mida kujutati lossi kuppelsaali plafoonil.

"Ta ajas sõna otseses mõttes aastaid selle roosi jälgi, kuni ta siis selle ühest Hollandi kollektsiooniaiast leidis. Meil oli võimalus seoses Kadrioru 300. ja Eesti vabariigi 100. juubeliga riigikogule üks väike kollektsioon kinkida, mis täna riigikogu kuberneri aias ka kasvab," kirjeldas Järve ja lisas, et tegemist erilise taimega.

"Tema erilisus on see, et isegi tema kroonlehed on okkaid täis. Aga mis on imeline, on see, et kui sa murrad seda lehte ja hõõrud seda lehte vastu oma näppe või näppude vahel, siis sealt tuleb täpselt seesama aroom välja, mis on ka õiepungas," rääkis ta.

Joosti huvi vanade rooside vastu ulatus ka Eesti mõisaparkidesse ja vanalinnadesse. Neist võis leida taimi, mida oli seni peetud tavaliseks kibuvitsaks, kuid mis osutusid vanadeks pargiroosideks.

"Mõisnikud olid ju väga aktiivses suhtluses: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa ja kogu Euroopaga käidi läbi. Meil ei ole midagi häbeneda, me olime ikkagi oma pargikunsti arengult väga võrdväärsed kogu Euroopaga," ütles Järve.

Järve sõnul on Joosti töö mõju kõige paremini näha Eesti koduaedades. Tema hinnangul ei pruugi aiaomanikud alati teada, kust nende roosid või teadmised roosikasvatusest pärinevad, kuid Joosti panus on neis aedades olemas.

"Roos tekkis meie aedadesse ikkagi suurelt tänu Reinu tööle ja panusele," ütles Järve.