1995. aasta aprilli lõpp ja mai algus oli Tallinnas rekordiliselt soe. Tallinnas ja Tartus mõõdeti 30 plusskraadi juurde tõusnud temperatuuritipud, mis jäid kehtima aastateks. Pingepügalad püsisid punases ka raadio-edetabelites, mille kõrgemate kohtade pärast võitlesid Must Q, Mr Lawrence, Hovery Covery ja 2 Quick Start. Aga Eesti Televisiooni hommikuprogrammis astus esimest korda rambivalgusesse popansambel Code One, mille esindusnäod olid 16-aastane laulja Koit Toome ning 20-aastane laulja Sirli Hiius, varjunimega Sarah.

Code One'i laulukirjutaja ja produtsent Mikk Targo meenutas, et kõik sai alguse 1991. ja 1992. aastal, mil Eestis elu muutus, aga muusikamaailmas valitses segadus. "Popmuusikas oli täielik peata oleks. Üks kõvemaid madalseise. Suur hulk sellel ajal kirjutatud laule võiksid üldse olemata olla. Tekstides ei olnud üldse sõnumit, lihtsalt mängiti pilli ja hoiti ennast elus. Samas ei olnud eriti ka esinemisi ega raha. Siis hakkas n-ö vaibakloppimine. Mulle ei meeldi see sõna, aga nimetame seda siis tantsumuusikaks. Hakati kavereid tegema, vanematest lauludest tehti tantsuversioonid," meenutas Targo ning lisas, et Double You kaver KC & The Sunshine Band loost "Please Don't Go" oli esimene, mis kellukese tilisema pani. "Ahaa, nii saab ka teha."

Leidlikult värskelt tekkinud reklaamiturule sisenenud Targo tekitas endale viisaka sissetuleku. Päästerõngas ühes käes hakkas ta teisega ikkagi bändi tegema. Targo alustas tantsuversioonidega lugudest, mille ta oli kirjutanud Marju Länikule. Veidi hiljem sündis 2 Quick Starti läbimurde-kaver "Naerata". Kui "Naerata" uusversioon valmis, olid autorite-produtsentide ootused küll kõrged, kuid tulemus ületas ootusi korralikult.

"Me ei osanud ette ka kujutada, et selline hullumaja läheb käima. Me ei teadnud seda, aga meil oli väga suur tõenäosus, et nii läheb, sest muidu me ei oleks valinud esimeseks looks "Naeratat", mis oli nii-öelda ikooniline laul," rääkis Targo, kes peagi astus 2 Quick Starti rongi pealt maha. "Ma tundsin, et olen võimeline tegema palju enamat ja mul ei ole kõrvale enam kedagi vaja. Ma ei hakka siin enam peale lugusid "Neiu mustas kleidis" ja "Varjuna sul kannul käin" mingit kolhoosi mängima. See tõestas veel kord, et on aeg hakata tegutsema," selgitas Targo.

"Aga veel ma ei hakanud, sest alles siis produtseerisin ma Jami esimese plaadi. Pärast seda oli auk, kus ma ei teadnud, mida edasi teha," meenutas Targo, kellega võttis ühendust Operaator Zeo ehk Paul Lilje, kellel oli olemas arvuti, süntesaatorid ja mõte midagi koos teha. "Ta kolis oma kolaga minu stuudiosse ja siis hakkasime seal asju tegema. Mulle õudselt meeldis see, et me hakkasime eksperimenteerima," lisas produtsent. Tõsisemalt võeti varem Mihkel Mattiseniga räppi ja 21. keskkoolis n-ö biiti tegema hakanud Liljega ühine looming ette 1995. aasta alguses.

Üks hetk teatas Lilje Targole, et tal on laul nimega "Tunne su sees", millele Lilje on ka sõnad kirjutanud. "Siis juba hakkas vaikselt minema selle poole, et meil on vaja tegelikult lauljat hakata otsima," tõdes Targo. Ette laulmas käis mitu kandidaati, nii mehi kui naisi, keda kõige pealt katsetati solistidena, hiljem hellitati juba ideed duost. Targo rääkis, et kuna ta oli eelnevalt juba suuremate artistidega koostööd teinud, siis paljud casting'ul käinud lauljad ei sobinud. "Paraku oli latt teatud kõrgusele seatud," lisas. Viienda või kuuendana jõudis pärast mõnda vestlusringi katsetama ka Koit Toome, keda Lilje tundis muusikakeskkoolist.

"Ta oli minust kaks või kolm klassi noorem. Ma teadsin, et ta mängib klaverit ja mängib seda teistmoodi kui kõik ülejäänud, kes me õppisime klassikalist klaverit. Oskan ainult noodi järgi mängida, kuigi ka väga keerulisi teosed. Aga Koit oli see, kes juba mängis niimoodi eltonjohnilikult," meenutas Lilje.

"Kui latt oli minu ettekujutuses kõrgel, siis Koit Toome hüppas sealt ikkagi niimoodi lati värisedes üle. Heas mõttes lati värisedes," lisas Targo. Olgugi et ühe teise lauljakandidaadiga oli suurem osa esimest albumist juba lindis, siis Toomega alustati salvestamist otsast peale.

Toome jaoks oli see esimene stuudiokülastust. "Ehmatav ja ootamatu. Mulle anti mingi laulunoot. Kodus oli aega üks õhtu seda natukene ette valmistada. Eks ma olin pabinas, sest ma polnud elu sees üheski stuudios käinud. Polnud isegi näinud, kuidas see stuudio asi käib. Ma olin ju 15-aastane, sisuliselt laps. Mis ma ikka oskasin seal väga mõelda. Kutsuti, siis ilusti viisakalt läksin," meenutas Toome. Poole ettelaulmise pealt pani Targo muusika seisma ja tegi Toomele ettepaneku käed lüüa. "Ma sain aru, et ta ehmatas ära, et ettepanek järsku nii kergelt tuleb," meenutas Targo.

Esimese hurraaga Toome võimalusest kinni ei haaranud. "Võtsin ikka natukene mõtlemisaega, sest see kõik tuli nii ootamatult. Tahtsin oma vanematega rääkida, sest see oli ikka elumuutev sündmus. Natukene mõtlesime ja arutasime, siis mõtlesime, et teeme ära. Siis läks lumepall täiega veerema, sest ma olin juhuslikult sattunud tolle aja Eesti muusikatööstuse tippmeeskonda. Aarne Valmis oli mänedžer, Targo oli produtsent ja laulukirjutaja. Muidugi Lilje oli ka esimene aasta või poolteist väga oluline osa meie bändist. Hakkasime siis palju Pauli juures Kadriorus hängima ja tema arvutist demosid kuulama. See tundus kõik jube kihvt ja kõlas moodsalt. Noored hakkamist täis tüübid olime," jutustas Toome.

"Ma olin poisina seda 90-ndate uut suunda tähele pannud ja loomulikult ka kuulasin 2 Quick Starti esimest plaati ja teisi esimesi bände, kelle karjäär suure pauguga hakkas, aga ma ei kujutanud ette, et mina võiksin mõne bändi ees laulda, kui linnast koju Pääskülla sõites pleierist muusikat kuulasin. Kuna ma seitsme-aastasest peale klaveriõpingutega tegelesin, siis mul oli plaan keskkool Otsa koolis ära lõpetada ja minna edasi ülikooli. Ega ma absoluutselt ei unistanud mingist bänditegemisest, laulmisest rääkimata. Olin ikkagi väga introvertne noormees, ei julgenud isegi vanemate ees laulda. Julgesin ainult peale tunde, kui võtsin klassi, tõmbasin kaks vaheust kinni ja vaikselt omaette klaverit mängides laulsin," rääkis Toome, kes tundis juba varases nooruses, et klassikaline muusika ei ole tema jaoks.

Toomega käed löödud, küsisid Targo ja Lilje Toome käest, kas ta oskab produtsentidele koolist mõnda tüdrukut ka soovitada. "Ma ütlesin, et meil üks kena blond on, Sirli Hiius, minust neli aastat vanem. Muidugi fantastiliselt kaunis tüdruk, kes võlus ilmselt kõik noormehed kohe ära," muigas Toome, kes Hiiusest kui lauljast ei teadnud midagi. Targo käis Otsa kooli arvestusel Hiiust kuulamas ja Toome hoolitses selle eest, et Hiius stuudiosse jõuaks ja koos lauldi sisse esimesed ühised versioonid.

"Kui mulle öeldi, et Sirli tule ja laula ja proovime ühe laheda asja teha. Ma mõtlesin, et okei, kui Koit oli nõus, siis olen mina ka, sest Koit laulab nii hästi. Muidu ma vist ei oleks üldse olnud nõus proovimagi. Ma ei tundnud Koitu üldse veel, aga mulle piisas sellest, et ma nägin, kuidas ta Otsa kooli bändis laulis. Sellepärast mõtlesin, et äkki tuleb sellest asjast midagi muud ka, kui see diskotümps. Ja oligi nii. See esimene album oli ju natukene mõttetu, aga põhiline oli see, et see energia oli taga, noorte entusiasm. Me saime midagi muud teha, saime puurist välja ja alguses sujus koostöö suurepäraselt," meenutas Hiius.

"Oli kohe tunda, et asjas on potentsiaali, sest tõesti me hääletämbrid klappisid isegi siis, kui Koidul oli veel õige hääl välja arenemata," lisas Hiius.

Hiius õppis lapsepõlvekodus, kus nädalavahetustel kõlas täis volüümil isa lemmikmuusika, kõrva järgi klaveri peal 70- ja 80-ndate pophitte mängima. Pärast keskkooli suundus Hiius Hiiumaalt Viljandi kultuuriakadeemiasse rahvamuusikat õppima. Peagi teatas Hiius oma lauluõpetajale, et ta tahaks rohkem laulda, kuid rahvamuusika lood on tema jaoks igavad. Lauluõpetaja pakkus välja kohtuda ühe Otsa kooli õpetajaga ja uurida, kas Hiius saaks sinna sisse. Hiius suunduski katsetele ja jätkas õpinguid Otsa koolis.

Kuna õppejõud soovitasid õpilastel bändides tegutsema hakata alles siis, kui kool lõpetatud, sest muidu ta võibki lõpetamata jääda, siis Hiius alguses Code One'is tegutsemist nende eest varjas. Omaette kerge tabu olid kõiksugused tantsumuusika-bändid. "Õppejõududele ma ei rääkinud, et bändis tegutsen ja sellepärast panin endale ka varjunime Sarah, et keegi jumala eest teada ei saaks. Aga lõpuks tuli see loomulikult välja. Kontsertidele nad ei jõudnud, sest neid ei huvitanud selline muusika, aga kui intervjuud ilmuma hakkasid, siis tuli välja," rääkis Hiius, kes arvas algul, et Code One'ist saab ühe suve projekt.

"Sirli on väga tubli laulja, aga kui nüüd niimoodi julmalt produtsendi juttu rääkida, siis väga suur osa sellest otsusest oli tema väljanägemine. /.../ Mul tekkiski see mõte, et Code One on kahe noore – tee, mis tahad – väga ilusa inimese ja väga hea laulja jutt noortele kuulajatele. Noorte inimeste jutt noortele kuulajatele," defineeris Targo valminud duot ning sellest tulenevalt tegutses Code One'is ka ise varjunime Op. Zeo alt. "Need on 16- kuni 18-aastased tüübid, see on nende jutt. Mina olin siis 33-aastane. Seda vanameest pole pilti vaja. Kõik jääb noorte peale. Vanamees istub köögis ehk stuudios ja teeb süüa," selgitas Targo, kes leidis, et tema nime Code One'i juurde lisamine oleks võinud väga palju ära rikkuda.

Bändi nimi sündis väikese torkena konkurendi suunal. "2 Quick Starti nimes on number "kaks", oleme me siis esimesed ja paneme Code "One". Las nad siis olla teised. Minul oli pusa, mille peal oli kirjas "Code" ja selle järel tuli numbrite jada. Sealt edasi tuli siis see diskussioon, et kui 2 Quick Start, siis Code One," meenutas Lilje.

Targo tõi stuudiosse toore materjali, mida hakati koos lihvima. "Töö läks väga suure hooga käima, mulle oli see ikkagi ehmatus. Ega ma väga palju enam kooli jõudnud, ma hakkasin ikkagi väga suure osa oma ajast stuudios istuma," rääkis Toome. "Kogu asi oli väga konkreetne. Mikk tahtis ikkagi, et kõik oleks peensusteni paigas. Selles mõttes on ta väga professionaalne. Hästi töine, huvitav ja sõbralik õhkkond oli, saime väga hästi läbi. Klappisime kõik minu meelest ideaalselt sel ajal," lisas Hiius.

Lilje meenutas, et esimest korda tuli Code One avalikkuse ette 1995. aasta kevadel Vahur Kersna saates. "Seal tuli esitamisele kaks lugu – "Tunne su sees" ja "Sind ma vältida ei suutnud" –, mis olid mõlemad minu algupärand 21. keskkooli bändist ja esimesed lood, mis ametlikult Code One'i nime alt välja tulid," rääkis Lilje. Esimesed singlid lendu ei läinud, aga lugu "Kuum" saatis juba edu.

Targo sai aru, et on vaja jääda tantsumuusika tegemise juurde, et lugusid ka raadios mängitaks. "Sinna otsa tuli "Vikerkaar", mis tegelikult juba defineeris Code One'i nime ja saundi. Eksperimendid tulid nüüd ära lõpetada," sõnas Targo.

""Vikerkaar" läks tollel ajal ikkagi nii suureks hitiks, et ma mäletan, kui olime esimest korda 1995. aastal suvetuuril, siis peale kontserti mängiti rahvast täis ööklubis "Vikerkaart" 12 või 14 korda. Ma tundsin ennast väga ebamugavalt, sest ma olin väga tagasihoidlik noormees ja sellega kaasnes väga palju tähelepanu. See kõik tundus juba nagu üle võlli ja liiga palju," meenutas Toome.

Raadio 2 edetabelis esikohale jõudnud "Vikerkaar" pani ka Targol kõik tuled põlema. "Ütlesin toonasele tüdruksõbrale, et nüüd läheb veel natukene aega ja siis on kõik viimase peal. Olgugi, et mul ei olnud valmis veel mitte midagi. Ei ühtegi "On küll hiljat" ega "Sellest saab meie suve". Aga sisemine tunne oli nii selge. Ma leidsin selle suuna, mul on olemas superlauljad, kes tahavad teha tööd, ja see on kõige olulisem – ühine soov olla asjas sees, leiutada ja katsetada. See andis kogu aeg jõudu juurde. Läks kogu aeg paremaks ja paremaks, oli tunne, et nüüd kohe midagi tuleb ja tuligi," rääkis Targo.

Code One'i esimene ülesastumine oli Pärnu vallikäärus kogumiku "Eesti Hit 3" esitluskontserdil. "Enne meid esines Kuldne Trio. Ma ei ole kunagi hiljem ka seal vallikäärus nii palju inimesi näinud. Seal ei olnud võimalik isegi liikuda. Kui me kohale jõudsime, siis see sisekaemus, et sinna tulebki nüüd minna ja see ära teha, oli ränk. Visati lahingusse ja vaata ise, kuidas ellu jääd. Pärast kontserti istusin üksinda tagaruumis ja mõtlesin käsi põsakil, et see show business on ikka karm ja mina küll seda teha ei suuda. Mina siin ellu ei jää. Mul oli väga nõrk lavanärv ja ma ei olnud harjunud nelja kuni viie tuhande inimese ees olemisega. Ma ei teadnud, mida laval öelda, kuidas seal olla. Sellist asja ei õpi. Lihtsalt vaatad, kuidas vastu pead," nentis Toome.

1995. aastal ilmunud bändi endanimelisele debüütalbumile jõudis lõpuks kaks Targo kirjutatud lugu Kaari Sillamaa sõnadega ("Kuum" ja "Vikerkaar") ja ülejäänud kuus lugu tehti Lilje kaasa toodud algmaterjalist, mille sõnade autor on samuti Lilje ise. "Mikk aitas mõnda vähem, mõnda rohkem ka produtseerida ja mõne loo puhul tulid Mikult ka mingisugused refräänimõtted," selgitas Lilje.

Toome tõdes, et paljud esimese plaadi lood olid 1995. aasta koha liiga radikaalsed. "Mikk oli ju absoluutselt teisest põlvkonnast ja tegi natukene klassikalisemalt komponeeritud laule, peavoolu-tunnetust oli tal rohkem, sest ta oli teinud ikkagi surematuid hitte. Paul Lilje oli noor kutt, kes hakkas arvutiprogrammidega uut elektroonilist muusikat tegema ja see käekiri oligi kindlasti erinev ja mitte väga laiadele massidele mõeldud," rääkis Toome.

Kuigi tolle aja tantsumuusika kooslustega käis kaasas ka koreograafia, siis lõpuks saadi aru, et iga bänd ei pea võimlema ja selle jaoks võeti kampa tantsutüdrukud. "Esimestest videotest on näha, et ennekõike Koidu puhul oli see lavaline liikumine väga monotoonne. Sinna oli kindlasti mingit elu juurde vaja ja selle juurde käis ka soov Jamist natukene eristuda, sest laval oleks rohkem inimesi. Elu oli juurde vaja ka selles mõttes, et tollel ajal ju sellised ansamblid ei esinenud mitte ainult fono pealt, vaid kõik tuli lindi pealt. Seal ei olnud ka otse laulmist. Äkki tõmmati laulu ajaks isegi mikrofon maha. Eks ta selline maigutamine ja teesklemine seal lava peal oli," selgitas Lilje.

Toome lisas, et mõnes mõttes oli see ka esinemispaikade kehvast tehnikast tingitud paratamatus. "Ma ise õudselt põdesin seda, mulle üldse see suu maigutamine ei meeldinud," kurtis Toome.

"Eks me seal vahepeal nääklesime ka, et kes siis räägib, kui me lavale läheme. Peab ju publikuga ka suhtlema. Kui me mõlemad koos rääkima hakkame, siis see ei ole hea, aga keegi peab midagi ütlema. Siis tegime otsuse, et las siis Koit räägib ja Koit oli nõus sellega. Mikk nägi koidus niisugust potentsiaali, Koidu roll oli tähtsam," rääkis Sirli Hiius ning lisas, et tolerantse inimesena ta selle peale ei solvunud. "Ma mõtlen ikkagi positiivselt. Hea, et ma üldse selliste muusikutega kokku sattusin. Mõlemad üliandekad ja ülimusikaalsed, mina olin selline looduslaps lihtsalt ja mul oli au nendega koostööd teha."

Kui Aarne Valmis tõi 1995. aasta suvetuuri järel stuudiosse punase logoga sigaretifirma logoga spordikoti, siis läks ta sellega kotiga ka sponsorite juurde tagasi. "Visuaalselt tuvastati või anti mõista, et see kott võiks olla suurem või neid võiks olla kaks. Esimene kord ei võetud seda ühte kotti vastu. Mul on väga hea meel, et mu kooliõpetaja palgaga ema ei saanud kunagi teada, kui palju me teenisime. See oli ikkagi kümnetes kordades rohkem kui toonane Eesti inimese palk," selgitas Lilje, kes hakkas suvetuuri käigus ülejäänud tiimile probleeme tekitama.

"Oli ette nähtud, et laval on bänd ja mingitel hetkedel hakkas juhtuma see, et minu näol ei olnud adekvaatset inimest, keda lavale lasta. Võib-olla ei oleks ma sinna kohale ka jõudnud. Mäletan ka vestlusi Valmisega, kuidas ma talle seletasin, et mis tegelikult tõeline muusika ikkagi on. See jonn ja trots selle muusikastiili vastu mängis seal kindlasti kaasa," lisas Lilje.

Ka 16-aastane Toome oli Lilje pärast mures. "Nii palju kui ma oskasin noore 16-aastasena olla. Ma nägin kõrvalt, mis toimub ja mida see inimesega tegi. Kunagi ei teadnud, kas Paul jõuab esinemisele või ei jõua. Selline mure oli meil kogu aeg. Jõudsime esimesed asjad ära teha, aga Pauliga koostöö kestiski aasta või isegi vähem. Ei tea, kas oli halb tutvusringkond või midagi muud, aga kuidagi kadus ta sinna sisse väga ära. Üks kord on meil olnud selline seis, kus me oleme sellest rääkinud, aga sellest ei tulnud midagi välja. Eks ta on ise ka selline krõbe frukt ja väga raske on kellegi eest elada ja otsuseid teha," tõdes Toome.

Hiius võttis see-eest kohe hoiaku, et peale esinemist ta kuhugi edasi ei lähe. "Tuleb koju minna. Mulle sellest seltskonnast, keda ma lavalt nägin, juba piisas. Peale esinemist kuskile saali või publiku hulka töllerdama jääda oli ohtlik," sõnas Hiius.

Toome oli jällegi väike poiss suurte meeste maailmas. "Me esinesime ju kohtades, kus vanusepiirang on 21. Mina olin siis 16-aastane. Meid veeti tagant uksest sisse, esinesime öösel kell kaks ära ja siis viidi jälle autoga koju. Hämmastav, et minu vanemad ja ennekõike muidugi ema lubasid sellel kõigel sündida," rääkis Toome, kelle tähelepanu läks selle peale, et saada sina peale kõigega, mis muusikutööga kaasneb. "Need esimesed aastad ei olnud üldse mingit aega millegi muu peale mõelda."

Ühel hetkel ei näinud Targo Liljed enam ka stuudios. "Ma ei saanud aru, mis toimub. Võimalik, et talle ei meeldinud, et me enam seal muusikaliselt lahedat pulli ei tee, vaid et nüüd läheb selliseks "Vikerkaareks" kätte. See suund talle võib-olla ei meeldinud. Ma ei tea, ta kadus ära. Ma hakkasin otsima, telefonile ta ei vastanud. Kui see segadus oli kaks või kolm nädalat kestnud, siis läksin kohale Otsa kooli, kus ta ema töötas, ja vestlesin temaga. Sain aru, et ema on samamoodi mures," meenutas Targo.

"Eks ma ilmselt mõningal määral ennast Miku sulgedega ehtisin, sest selge on see, et nende lugude nimesid, milles minul oli suurem roll, teavad täna väga vähesed peast. Esimeselt albumilt on ikkagi "Kuum" ja "Vikerkaar" ja kogu lugu. Aga ma ei ole kunagi tundnud, et ma oleks kellegi varjus olnud. See oli ka minu esimene katsetus stuudios mussi teha. See oli minu jaoks täiesti uus maailm ja pigem ma ütleksin, et jube lahe, et Mikul oli kannatust lasta mul seal pusida. Ma kahtlen, et oleksin suutnud midagi Miku väärilist teha, kui oleksin pikemaks jäänud," tõdes Lilje ning lisas, et tema tegi ikkagi biiti ja laulukirjutaja ei ole ta kunagi olnud.

Enda sõnul jäigi Lilje 1995. aasta sügisel kõrvaltvaatajaks. "Kõik muu elu oli sellel ajal mul juba parajalt pea peale pööratud. Me tegelikult nagu ei rääkinudki sellest ega ei istunud maha või leppinud kokku, et nüüd me enam koos ei tee. Sellist momenti ei olnud. Ma võib-olla ei saanud nende olukordadega enam hakkama ja siis ma pigem kaon ära," tõdes Lilje, kelle jaoks oli loogiline, et "ilusa hingega" Sirli kiirelt leitud kuulsusega hakkama sai, aga kuidas teismeline Toome sellest täiskasvanuliku suhtumisega läbi tuli, on Lilje jaoks müsteerium.

"Neid libastumiskohti oli ikkagi väga palju. /.../ Ma võin tagantjärele öelda, et tegin kolme eest tööd. Aga see on müstika ja müts maha Koidu ees, et ta on sellest asjast läbi tulnud, sest tean sellest ajast veel väga palju neid juhtumeid, kus kogu see värk oli väga keeruline. Koit on läbi terve oma karjääri olnud igatepidi professionaalne. Nii oma hilisemates valikutes, kui ka suhtumises," lisas Lilje.

Meediavõõrale Toomele põhjustas korraliku läbielamist ka kollane ajakirjandus. "Kui palju oli õelust ja kui palju kasutati ära minusugust sinisilmset poissi. Kollane ajakirjandus mõtles ainult lugusid välja ja kirjutas ebameeldivat soppa. See oli minu jaoks õudselt ränk, ma elasin seda väga üle. Tuli hakata paksu nahka kasvatama ja sain aru, et ei saa kõiki inimesi usaldada. Tuleb mõelda, mida sa ütled ja mida võidakse kohe kuskil sinu vastu keerata. Kõik see tuli aastatega katse-eksituse meetodil," selgitas Toome.

Code One'i teisele albumile jõudnud hitt "On küll hilja" jäi alguses stuudiopõrandale. "Me ei saanud seda kuidagi häälde. Minu jaoks oli see hästi madal. Koidul oli häälega juba muutus toimunud ja tema jaoks oli seal midagi liiga kõrge. Hästi raske oli seda paika saada, et hääled kõlama ka jääksid. Mina seal põhimõtteliselt jorisesin ja ei ole sellega tegelikult rahul, et see mulle nii madalaks jäeti," rääkis Hiius loost, mille valmimisele kulus lõpuks kaks kuni kolm kuud.

"Meil oli Sirliga aastaid stuudios dilemma, kuidas leida nendele duettidele helistikke, mis sobiksid mõlemale lauljale. See oli omaette väljakutse. Kui neid vanu Code One'i lugusid kuulata, siis kogu aeg on igasugused modulatsioonid, kaldumised, üks salm on ühes helistikus, siis läheb uude helistikku. See oli kõik tänu sellele samale küsimusele. Aga see tegi need lood tollal ja teeb ka täna huvitavaks. Keegi teine niimoodi ei teinud, aga meie tegime ja puhtalt sellepärast, et saaksime need lood üldse ära laulda," selgitas Toome, kes hakkas tollal ka ise rohkem lugude sünniprotsessis osalema, klaverit sisse mängima ja stuudio- ning produtsenditöö vastu rohkem huvi tundma.

"Hakkasin öösiti stuudios kätt harjutama ja mõnel hommikul lasin ka Mikule, mida ma öö otsa teinud olin. Aga Mikul olid väga selgelt omad plaanid," lisas Toome, kes lootis, et ehk mahub Code One'i repertuaari ka mõni tema pala.

Järgmised hitid "On küll hilja" ja "Sellest saab meie suvi" jõudsid 1996. aastal ilmunud albumile "2". "Kui võtad ette suure pildi Code One'ist, need lood, mida inimesed teavad, siis tegelikult ei ole Code One üldse mingi vaibakloppimise bänd. Tantsulood on "Kuum" ja "Vikerkaar" – that's it. Kuskilt on antud, et Code One'i sees on väga hea muusika ja väga hea esitus ning siis tuleb välja, et nii on ka võimalik elada, et ei pea Ace of Base'i koopiat tegema. Ma loomulikult kuulasin ka kõike seda, aga tegelikult minu muusikalises pagasis, nn nähtamatus seljakotis on ikkagi väga palju Ameerika muusikat. Kõik need akordid ja ülesehitused ei ole väga dj-bobolikud lihtsad lahendused. Selles suunas ma ei oleks mitte mingil tingimusel läinud ja ei läinud ka," rääkis Targo.

Hiius jõuab Code of One'i edu valemi lahti muukimisel sarnase järelduseni. "Ma pakun, et edu valem oli see, et laulud olid väga head, lauljate hääled sobisid omavahel. Natukene on see ka lihtsalt juhuslik, et see asi nii hästi minema hakkas, aga omavaheline sobivus oli peamine. Produtsent sai meist ka inspiratsiooni, talle meeldis, et me arenesime. See kõlas lihtsalt hästi," rääkis Hiius.

Ka Toome hinnangul on Code One'i hitid just nimelt ballaadid või poplood. "Hittideks said pigem meloodilised lood, mida teised bändid väga ei teinud. Oli tõesti bände, kes tegid ainult seda ühte malakat kogu aeg, kõik lood olid ühe rütmiga," sõnas Toome.

Targo sõnul leidus ka neid, kes Code One'i muusikat millekski ei pidanud. "Ainuke negatiivne vastukaja, mida ma kuulsin, tuli peaasjalikult Kuku raadio kaudu, sest seal olid tööl mingid niisugused tüübid, kes mängisid n-ö kantrimuusikat ja neile käis ilgelt närvidele see, et keegi teeb arvutiga muusikat. Nii, kui jälle uus lugu tuli, siis visati see kõrvale: "ah, see on arvutiga tehtud". Ise hakkasid umbes kahe kuu pärast samuti arvutiga salvestama. Siis oli kõik okei," meenutas Targo.

Targole tulid ka pakkumised viia Code One'i lood soomekeelsena soome turule, aga sellest ei saanud asja. ""On küll hiljast" sai tehtud ka ingliskeelne variant, aga sealt ei tulnud ka ühtegi tarka vastust," lisas ta.

"Reeglina bändidega nii juhtub, et on see armumise aeg. Siis tuleb mõõnaperiood, kus keegi ütleb, et ta enam ei viitsi. Mingid vennad hoiavad sellest trossist kinni ja veavad seda vankrit edasi. Aga mingil hetkel oli selge, et see suur vaimustus oli kadunud. Tekib rutiin, abieluvärk. See muutus ka Koidule ja Sirlile liiga tüütavaks, sest nad pidid ju markeerima ja maigutama," rääkis Targo.

Toome tundis ise, et on aeg eluga edasi liikuda. "See suu maigutamine oli saanud mulle juba päris mitte vastikuks, aga ebameeldivaks. Tundus, et olime ühe koha peale toppama jäänud ja oleks aeg uuteks väljakutseteks. Code One'i asi kestiski umbes kolm aastat. Tegelikult olin ma juba tükk aega rääkinud, et võiks mingid pillimehed võtta, aga siis öeldi: "Koit, sa ei tea palju see kõik maksab ja see on nii keeruline". Ühel hetkel Targol ka enam ei tulnud neid hitte nii nagu enne ja kõik hakkas ära vajuma. Siis muidugi teatas ka Sirli ühel hetkel, et ta saab lapse ja see oli kabelimats," meenutas Toome, kes hakkas sponsorite ja sõprade toel oma kodustuudios sooloalbumit valmistama.

"Oli selge, et Koidule olid mingisugused tüübid pakkunud raha ja plaadidiili. See oligi selle bändi lõpp," tõdes Targo ning kinnitas omalt poolt, et temale see vastumeelt ei olnud.

Ka Hiius lisas, et lõpu lähedust oli tunda. "Ei tulnud enam neid laule. Koit juba tahtis hakata vaikselt oma muusikat tegema. Mina mõtlesin pere peale juba, sest kolme aasta jooksul oli neid esinemisi niivõrd palju olnud, see oli nii intensiivne ja see tuntus polnud ka eriti mugav. See lõpuks tüütab ja väsitab ära," rääkis lauljanna.

Hiius leidis, et Targole mõjus raskelt, et Toome oli suureks kasvanud. "Sai iseseisvaks ja tahtis oma asju hakata tegema. Ta kindlasti oli natukene pettunud. Samas on ka loomulik, et lõputult ei tule neid häid laule, saabki püssirohi otsa. Sel ajal hakkas ta ka oma elukaaslasega käima, neil sündis ka laps. Ta sai sellest ka kindlasti inspiratsiooni ja sellest ka need 1996. aasta head laulud sündisid. Mikk väga hoidis meid ja väga soovis, et me ikkagi edasi laulaksime. Aga vahepeal tuleb puhata ja aeg maha võtta. Mina küll lootsin, et äkki tuleb mõni uus singel, siis ma küll laulaks, aga ühtesid ja samu laule enam ei jaksanud," rääkis Hiius.

Targol enda hinnangul padrunid otsas ei olnud. "Aga – the thrill is gone. See on kõige tähtsam asi. Kui sa tunned teiselt poolt, et ei ole enam niisugust sädet, siis alateadlikult sa enam ei pinguta," rääkis Targo omalt poolt ning lisas, et tähelepanuväärne on ka Code One'i viimane lugu "Soovin sulle head", mis valmis ajal, kui juba teati, et minnakse laiali. Lugu jõudis 1998. aastal ilmunud Code One'i kogumikule.

"Mina ütlesin, et anname siis vähemalt best-of-plaadi välja, aga paneme sinna boonusträki. Seal on imehästi lahti kirjutatud see mõte, et me läheme laiali, mis ei tähenda, et me oleksime tülis või midagi sellist. Lihtsalt elu läheb edasi. Kui sellel ajal oleks seda lugu raadios ka mängima hakatud, siis see oleks olnud täiesti raudselt hitt. Aga siis enam ei mängitud, sest raadiotel oli ka Code One'ist kõrini. See mäng käib käsikäes," nentis Targo.

Küll aga põhjustas hõõrdumist asjaolu, et Targo ei lubanud Toomel ja Hiiusel Code One'i nime ja lugusid edaspidistel kontsertidel kasutada. "Siis me mõtlesime, et teeme selle liigutuse ära ja proovime Code One'i kaubamärgi endale saada. Läks kuidagi ebameeldivaks kogu see asi," nentis Toome. Targo sai Toome plaanidest teada siis, kui läks ise Code One'i kaubamärki patenteerima.

"Patendiametis on selline kord, et kui sa lähed kaubamärki registreerima, siis võetakse vastu sinu avaldus, raha avalduse menetlemiseks ja siis saadetakse kiri, et keegi teine on selle nime kohta avalduse teinud. Täiesti ajuvaba. Seda oleks võinud mulle kohe seal samas laua taga öelda," naeris Targo, kes enda sõnul ei tea siiamaani, miks Toome kaubamärgi ära registreeris.

"Meil olid juriidilised esindajad laua taga, Koit ei ilmunud kordagi kohale. Kõik tõestusmaterjalid olid virnas, kes mida teinud on. Väga nõme ja arusaamatu keiss minu jaoks. Meil olid oma kokkulepped. Kui nad Code One'i nime alt esinemas käivad, siis jagame ka sissetulekut. Ma ütlesin, et kõik on võimalik, kui me lepime kokku. Aga kui ei taheta kokku leppida, siis ei ole võimalik millestki rääkida. Ma ei saa siiamaani sellest aru, miks see nii läks. Sest minu meelest seal üle mõistuse tingimusi ei olnud. See on põhimõtte küsimus minu jaoks. See ei käi nii," rääkis Targo.

Toome sõnul Targo teistel osapooltel kaasa rääkida või otsustad ei lubanud. "Ta otsustas ise ära, kuidas asi on ja nii on. Miku nartsissistlik olemus, tema käseb, laseb ja poob. Teised on niisama juhutöötajad. See on ikka ühine projekt ja ma ei ole sellega nõus. See, et see asi sellisena sündis, sellisena välja tuli ja nii kaugele jõudis, oli meie kõigi ühine ponnistus. Jah, Mikk tegi suurema osa laule, aga kui esimene plaat oleks teiste lauljatega salvestatud, siis võib-olla ei oleks see bänd kuhugi jõudnud. Seal oli väga suur meiepoolne ponnistus ja loomulikult ka Paul Lilje," selgitas Toome.

"Jah, muidugi, Targo otsustas rohkem ja ajas asju. Aga mida aeg edasi, siis Mikk oli ikkagi taustajõud, laulukirjutaja ja produtsent. Meie ju olime nädalast nädalasse lahinguväljal ja uhasime. See oli ikka väga ühine projekt," lisas Toome ning lisas, et Targoga on väga raske ühist äri ajada ja koostööd teha. "Aga kõige olulisem on ikkagi see muusika, mis on sai tehtud ja mis on jäänud. See kaalub igal juhul kõik need telgitagused ja erimeelsused üle," tõdes Toome.

Targo sõnul võib Code One olla tema karjääri kõige suurem saavutus. "Mul on väga palju loomingut selle bändiga seoses. Ma olen väga uhke, et selline asi sai tehtud ja väga kvaliteetselt. See oli uue ajastu sünd. Koit Toome algus," lisas Targo.

"On teatud generatsioon, kes on õrnas eas selle muusikaga üles kasvanud ja kelle jaoks need laulud tähendavad väga palju. Armas ja õrn teema, loomulikult. Esimesed koolipeod ja esimesed klassiõhtud, koos kuulatud neid kassette, suved on möödunud nende lauludega ja see ongi muusika suur eesmärk või teene. Häbi kaob, aga muusika jääb," naeris Toome.

Lilje sõnul oli kogu teekond väga põnev. "Just tänu sellele, et puudus absoluutselt igasugune vajadus midagi tõestada. Polnud õrna aimugi, et sellest võiks üldse mingi sissetulek tekkida. Tegemine oli põnev," rääkis Lilje.

Hiiuse sõnul on 90-ndad laiemalt fenomen, mis elab siiamaani. "Mitte ainult meie bänd. Aga selle ajastu laule soovitakse siiamaani, need on nagu rahvalaulud, mis on sellest ajast jäänud. Sellepärast tahavad meid inimesed ka 30 aastat hiljem, kuigi ma arvan, et 50-aastasena ma enam lavale ei astu. Ma ei ole enam see, kes ma olin 30 aastat tagasi. Mul ei ole enam seda energiat ja rahvast saab sellest aru," sõnas Hiius.

Toome nõustus, et täispikka kontserti Code One'i nime alt välja ei vea. "Meil ei ole nii palju hitte. See aeg oli ikkagi piisavalt lühike. Teine asi on muidugi see, et Sirli ei tegele laulmisega juba väga pikka aega igapäevaselt. Mul on tunne, et see aeg on möödas. Oma esinemistel laulan ma neid laule kogu aeg ja suure rõõmuga, aga vana asja üles soendamisel ma enam mõtet ei näe," tõdes Toome.