"Läksin hommikul metsa vahele lootuses mõnda looma kohata. Parkisin auto ära, panin koti selga ja kui selja taha vaatasin, oli karuema koos pojaga mu selja taga," meenutas loodusfotograaf Oliver Kanna viimatist karuperega kohtumist 18. aprilli varahommikul Alutaguse metsas.

Kanna peitis end kraavi ja asus pildistama. "Ta tuli paarikümne meetri lähedusse. Otsustasin minna auto juurde tagasi, enne kui karu päris lähedale tuleb, ja karud endast mööda lasta, aga komistasin vastu autot. Karu tõusis püsti ja siis nägi mind. Karuema otsustas minust ringiga mööda minna," meenutas Kanna.

Alles tagantjärgi mõistis Kanna, kui ohtlik see olukord võis tema jaoks olla, sest karud on eriti ohtlikud siis, kui liiguvad oma poegadega. "See oleks võinud mulle ühepoolselt üsna halvasti lõppeda. Auto oli küll lähedal, aga vaadates karu liikumiskiirust, ma ei tea, kui kiiresti ma oleksin autosse saanud. Enam ma karu nii lähedale ei laseks. Unustasin kogu maailma ära, kui ma karu nägin ja keskendusin ainult sellele, et saaksin pildi kätte."

Kuna tol hommikul oli paks udu väljas ja üsna tugev tuul oli karu poolt, ei tundnud loom inimese lõhna ega märganud Kanna tulekut. "Mul oli väga palju õnne, et temaga just nii kohtuda. Tavaliselt on tuul vastupidi ja loomad kaovad inimese lõhna peale juba kaugelt."

Kõik karudega kohtumised on Kanna sõnul toimunud just Alutaguse metsas, kus elab kõige rohkem karusid.

"Järgmisena proovin pildile saada ilvest ja hunti. Nad on mul küll kaamerasse jäänud, kuid kaugelt. Aga pildile olen saanud merikotkast, hirvesid, kakkusid, jäneseid, rebaseid. Kõiki, kes eesti metsades ringi jooksevad," tõi Kanna välja.

"Kvaliteetset pilti on väga raske saada. Sa teed küll hea pildi, aga et fookus ja valgus oleks õiges kohas, seda alati ei õnnestu saada. Karuga võid küll kümme korda kohtuda, aga ehk ühel korral saad õige pildi kätte," nentis Kanna.

Kanna sõnul teeb ta seda adrenaliini saamise pärast. "Paneb vere jälle liikuma, ma muud head vastust öelda ei oska," muheles fotograaf.