Röövlinnud on väga pelglikud, kuid on entusiaste, kes püüavad ka need linnud väga lähedalt oma kaadrisse.

"Siin on mündil kaks külge. Kui ma mõtlen tavainimese peale, kes fotot vaatab, siis tõenäoliselt tema jaoks on põnev see, et röövlind püüab kedagi ja murrab, et kui vaatad looduses pühvlit ja lõvi, siis lõvi on palju huvitavam vaadata kui pühvlit, kes lihtsalt sööb rohtu ja on kohal, see on vaataja perspektiiv, " selgitas loodusfotograaf Aivo Oblikas, kes on pildistanud röövlinde nii Eestis kui mujal maailmas.

"Kui ma võtan enda perspektiivi, siis minu jaoks on ilme, dünaamika ja kogu linnu käitumise sees nii palju. Isegi kui sa teed ühe foto, kus sa paned aja seisma, siis seal sees on nagu film, mis hakkab kohe liikuma, aga ega röövlindude pildistamine lihtne ei ole," muheles Oblikas.

Röövlindu saab pildistada kahte moodi. Üks võimalus seda teha on minna vabasse loodusesse jalutama ja kui veab, siis näed röövlindu ja pildistad.

"Teine variant on see, et lähed varjesse, kus röövlinnud on harjunud käima ja tõenäosus lindu kohata on suurem, aga kui vaadata varjepilte, siis mõned arvavad, et see on nagu jalka MM-i vaatamine, et võtad aja, lähed ja saadki oma pildid kätte. Tegelikult on oi kui palju tühjasid käike," nentis fotograaf.

Oblikas on käinud palju ka välismaal röövlinde pildistamas. "Pooled on varjekäigud ja pooled on looduses käigud. Käisin pildistamas habekotkast ja hispaania kääpakotkast, kes on Euroopa kõige haruldasem röövlind. Kuna ta elabki ainult ühes piirkonnas, on ta ka maailma mõistes ka haruldasemate röövlindude hulgas.

Habekotkas oli Oblikase sõnul Euroopas ka peaaegu välja suremas, sest neid lasti massiliselt maha. "Kliimasoojenemise tõttu võime 25-30 aasta pärast olla seisus, et meil habekotkast ei olegi enam olemas," tõdes Oblikas.

Võrreldes välismaal asuvate varjetega on Eestis kõige sobivam koht linde vaadelda Paljassaare poolsaare tipus, mis ainukesena meenutab välismaiseid linnuvaatluskohti. "Eestis on linnuvaatlustornid ehitatud natuke suunaga ornitoloogi poole, et sa lähed torni ja loendad mööda lendavaid linde ehk töötad pika binokliga. Aga kui sa lähed sinna lastega, siia nad näevad ainult täppe kuskil kaugel. Pilte sealt ka ei saa," tõi Oblikas välja.

Laste ja noorte osas on Oblikasel küll mure. "Täna meil kasvavad sellised põlvkonnad peale, kes elavad korteris, vaatavad telekat, on nutiseadmes, istuvad autosse, viiakse kooli ja ta ei taju üldse, et mingi loodus on olemas. Kui talle öelda, et meil võetakse Eestis pool metsa maha, siis tema jaoks see haakub ainult puuga. Ta ei saa aru, et seal on mingi keskkond, mingi elu, et seal on midagi veel," nentis fotograaf.

"Inimeste suhtumine asjadesse on kasvanud täna nii teises suunas, et kui me täna räägime looduskaitsest, oleks megapalju olulisem kui piirata ja kaitsta mingeid alasid hoopis see, et kasvatada ühiskonda sinna suunda, et nad saaksid aru keda ja miks me kaitseme. Muidu me päästame selle lapi küll ära, aga peale kasvab põlvkond, kes võib-olla ühel päeval avab selle lapi milleks iganes, sest ta ei saa aru, milleks seda vaja on. Kui tahame tõesti loodust kaitsta, peaks panustama palju rohkem lastes ja noortes looduse seoste tekitamise peale," rõhutas Oblikas.