Sarjas 31 hooaega kaasa löönud Anne Veesaart ja Raivo E. Tamme ehk Mare ja Allanit uudis sarja algusest peale näitamisest rõõmustas. "See teeb nalja, jah," naeris Raivo E. Tamm.

Kuigi tekstid enam peas ei ole, siis vaadates midagi meenub. "Kui ise juhtud nägema seda osa, siis tuleb midagi meelde kuskilt, aga mitte ka igas osas. Tegelikult see kujuneb ikkagi nõnda, et kuna see tootmisprotsess on üsna tihe, siis see, mis sa pähe õpid, on järgmisel hetkel kõik meelest läinud. Mul on sama fenomen päevikupidamisega. Ma kirjutan iga päev päevikut, siis panen selle sahtlisse ära ja kui võtan näiteks 15 aasta taguse kalendri, teen lahti, loen, siis tuleb kõik meelde. Aga muidu ei ole mitte midagi meeles," rääkis Tamm.

Anne Veesaarel on meeles esimese osa algus. "Kui ma tulin mängult töölt ja sukkpüksid olid katki läinud. See sukkpükste jura on mul millegipärast meeles, aga millegipärast on seda uuesti ja uuesti näidatud," lisas Veesaar ning lisas, et ka temal kaob üldiselt stseen peast kohe, kui see filmitud saab. "Mõnikord ma isegi ei mäleta, et kas ma tõesti olen sellist teksti rääkinud."

Veesaare sõnul kohtub ta tihti tänapäeva noortega, kes esimesi "Õnne 13" osi vaatavad. "Just vanu seeriaid ja tulnud pilti küsima. Ma küsin siis, et kas vanaemale teete pilti. Aga nemad räägivad, et nad on väga huvitatud sellest, sest see näitab, milline on nende vanemate elu olnud," rääkis näitleja ja lisas, et "Õnne 13" väärtus seisnebki selles, et ta peaaegu dokumentaalne materjal argielust.

Veesaare ja Tammel on olnud näitlejatena ka privileeg näha oma aastakümnete pikkust arengut. "Muidu tehakse filmides ja telelavastustes inimesed grimmiga vanemaks, aga meie oleme päriselt vananenud," ütles Raivo E. Tamm.

"Ma olen Raivoga olnud mängult abielus kauem kui oma kahe seadusliku abikaasaga kokku," naeris Veesaar.

Anne Veesaar tahtis ühel hetkel oma tegelaskuju autoõnnetusega surma saata. "Eks see oli rohkem nali, et küsi produtsendilt raha juurde ja siis sind kirjutatakse autoavariisse. Tegelikult ma ise mõtlesin, et kas nüüd ongi see käes, aga juba järgmises seerias olin kipsis haiglas ja kõik läks edasi," selgitas Veesaar.

"Siin ei ole ju midagi nii keerulist, et ei suuda. See on muutunud kuidagi elu osaks, natukene nagu mugavustsoonis olemine ka. Kui seda enam ei oleks, siis tekiks mingi ärevus," ütles Veesaar.