Detsembrikuus asusid Gran Canarialt sõudepaadis Atlandi ookeani ületama Mart Kuusk ja Hannes Hanso, kes jõudsid veebruari alguses sihtpunkti Barbadosele ning on nüüd Eestis tagasi.

"Olles selle teekonna nüüd läbi elanud, saan ma küll tunnistada, et see on ettekujutus, mille sa lood endale väga piiratud ettevalmistuse peale, sest me oleme ju mererahvas, elame mere ääres, tegime Läänemerel trenni, aga ookean on ikkagi ookean," ütles Mart Kuusk. "Iga päev ookeanil oli meie jaoks ikkagi õpipäev."

Tegelikkuses oli kõik palju suurem, tugevam ja võimsam ning nende võimekus eriti öösel paati juhtida, ei olnud Kuuse sõnul siiski piisav. "Seetõttu me takerdusime ookeani meelevalda, aga nüüd ma võin küll öelda, et need paadid on uppumatud ning senimaani, kui sa selle paadi küljes oled, on sul ka kõik võimalused leida lahendusi, ohtu elule meil tegelikult ei olnud," lisas Kuusk.

Autopiloote oli meestel alguses kolm, kuid kümnendaks päevaks oli kaks neist ära pilbastatud. "Autopiloodi roll selles protsessis on kõige tähtsam, sest oli seotud just sellega, et puhata saaks. Ilma autopiloodita oleks me pidanud kogu aeg tööd tegema. Jumal tänatud, et see viimane autopiloot, mille me ka juba kaks nädalat enne kohalejõudmist põhimõtteliselt maha kandsime, sest see korises ja tegi hästi vaevatud hääli, ikka lõpuni vastu pidas, nii et lõpp hea, kõik hea."

Kuusk lisas, et Hannes Hanso tegi toore jõuga samuti päris alguses katki püügispinningu, mille otsas oli üle 40 kilo kala.

Meeste tõsised omavahelised erimeelsused kerkisid üles paaril korral. "Mulle on see iseloomulik, et tüli korral ma sulgun iseendasse ja ei räägi. Kui sa oled väsinud ja kurnatud ja pead tegelema mingi arusaamatu teemaga, siis tüli on möödapääsmatu ja see kõik on väga inimlik, aga õnneks me moodustame Hannesega yin ja yang kombinatsiooni," muheles Kuusk. "Kui mina vait jäin, siis Hannes hakkas lindudega rääkima."

Kuusk kadestas enda sõnul Hannest, kes jäi kohe magama kui vaja. "Kogu see keskkond on väga ebastabiilne, sa kõigud, sind klopitakse ja sa oled oma magamiskajutis nagu munašeikeris. Minu jaoks oli magamine üks suurimaid väljakutseid," sõnas Kuusk, lisades, et 59 päeva jooksul oli ka tund aega sellist kogemust, kus nad pidid kohanduma mõttega, et on nüüd pimedad, kurdid ning tummad ega tea oma täpset asukohta.

Hetkel on Kuusel pea uutest väljakutsemõtetest tühi. "Tahan lihtsalt oma eluga vaikselt edasi liikuda."