Kuuse sõnul tuli idee neli aastat tagasi Hansolt, kui ta nägi televiisorist, et on võimalik üle Atlandi aerutada. "Ta küsis minu käest, kas ma tuleksin kaasa ja ma ütlesin kohe jah," rääkis Kuuse.

"See aerutamise idee hakkas elama, ja siis me hakkasime ka täpsustama, et tegemist pole siiski aerutamisega, mille poole me püüdleme. Meie eesmärgiks on sõuda üle Atlandi ookeani," täpsustas ta. Nimelt aerutamine toimub lahtise aeruga ja sõudmise puhul on aer parda küljes kinni ning sõidusuund on selg ees. Kui aerud on lahti, näiteks kanuus või süstas, siis on tegemist aerutamisega.

Eesootava seikluse põhjused ei peitu Kuuse sõnul keskeakriisis. "Meie puhul ei saa rääkida keskeakriisist, vaid üle elu kestvast kriisist. Ma olen nõus Immanuel Kantiga, kes ütles, et ainult rumalad inimesed vajavad dekoratsioonide vahetust. Selles plaanis olen mina äärmiselt rumal inimene, mina tahaks ikka kohale minna. Maakera on minu arust ikka nii äge koht, mida avastada ja kui see elu sulle on antud ja võimalus, et seda uurida, siis meie oleme sellele teele asunud," rääkis ta.

Praeguseks on Kuuse sõnul umbes 500 inimest Atlandi ookeani sõudes ületanud. "Seda on üle 30 aasta organiseeritult britid teinud. Sul peab olema tahe, valmisolek, paat (mitte suvaline kaluripaat, mille sa Eestis poest ostad), ettevalmistus. Hästi palju on ka küsimärke, sest sa võid kehaliselt ja vaimselt end ette valmistada nii hästi, kui sa tahad, aga eks see tegelikkus sünnib seal kohapeal."

Lisaks on Kuuse sõnul vaja hästi palju toetajaid. "See on päris kallis projekt, meil on läinud õnneks kaasata väga põnevaid ettevõtteid, toetajaid. Praegu on see eeldus, et meil on paat olemas, töötame iseseisvalt, Hannes rügab igapäevaselt Eesti suursaatkonnas Hiinas, istub trenažööril ja raporteerib oma valutavatest tuharalihastest. Mina teen seda sama tööd individuaalselt siin, et füüsiliselt ennast ette valmistada."

Ookeani ületamiseks minnakse ühiselt ka Inglismaale spetsiaalsele kursusele, mis katab ära ohutuskäitumise, navigatsiooni, side ja muud aspektid Atlandi ületuseks. Lähtutakse ka brittide poolt välja töötatud tegevusformaadist, mis näeb ette kaks tundi sõudmist, siis kaks tundi puhkust – nii päev otsa. "See tähendab, et sul on kuus kahetunnist töötsüklit ja 12 tundi sa saad lihtsalt puhata. Nii 50 päeva järjest. See on põhimõtteliselt 600 tundi vabatahtlikku galeeriorjust," sõnas Kuusk.

Kui alguses peale jah-sõna ütlemist, tundis Kuusk end ebakindlalt ja kergelt hirmul, siis nüüdseks on tekkinud enesekindlus. "Me lähme ju seda turvaliselt tegema ja teeme endast kõik, mis võimalik, et see osa, mis meid puudutab, veaks välja. Tehnoloogiliselt paati ma usaldan. Ja kui rääkida statistikast, siis ma ei lähe Everesti otsa ronima, kus 2500 inimest on tahtnud sinna tippu tõusta ja 500 inimest on selle elamuse saavutamise ees oma eluga maksnud, see ei ole minu jaoks huvi pakkuv. Statistika ookeani ületuse juures, mis võib füüsiliselt-mentaalselt olla keerulisem, on natuke toetavam. See keskkond ise ei tapa sind, kui sa oskad käituda," rääkis Kuusk.

Lisaks füüsilisele poolele tuleb retk kurnav ka vaimselt. "Kindlasti saab meid mõjutama see "suur hall" ehk depressioonilaadsed seisundid, mis on seotud sellega, et me oleme tühjuses. Mõeldes stimulatsioonile, mida keskkond sulle pakkuda saab, siis see pidi ajutegevusele mõjuma heidutavalt. Me lähtume sellest, et kui on inimesi, kes on sellega hakkama saanud, siis me kuulume nende hulka, kes sellega hakkama saavad," sõnas Kuusk.

Ookeani loodavad Mart Kuusk ja Hannes Hanso ületada 2025. aasta jaanuari lõpuks.