Umbes 5000-kilomeetrine merereis lõppes 5. veebruaril. Reisikaadrite vaatamine tõstis Kuusel endiselt pulssi. "See on endiselt nii vahetult veres. Olen ju alles kaks nädalat maa peal, nii et see on värske. Nõuab kohanemist, maa küll ei kõigu, aga praegu tagasi vaadates peaksin ütlema, et kus raskem on, siis praegu mulle tundub ausalt öeldes, et ikkagi elu maal, Eestis on kangelastegu. See, mis meie tegime, oli ikkagi seiklus. /.../ Kangelastegu on siin Eestis igapäevaselt elus püsida, hoida alles seda, mis meile on oluline," ütles Kuusk, kes koos Hannes Hansoga olid esimesed eestlased, kes üle Atlandi sõudsid.

Ohtliku retke, tuulte ja hoovuste toel sõudepaadiga üle Atlandi ookeani, ajendas Kuuske võtma ette lapsepõlves kuuldud seiklusjutud. "Seiklusjutud maalt ja merelt ilmselt risustavad maailmapilti ja mingis mõttes realiseerisin kindlasti enda unistust toimetulekust väga vaenulikus keskkonnas, mis on Jack Londoni Klondike lood, millest me oleme heaoluühiskonnas nii distantseerunud. See mõte, et sa oled limiteeritud toidu ja ellujäämisvõimaluste, pead hakkama saama, lihtsalt inspireeris mind," selgitas Kuusk ning lisas, et haakus kohe, kui Hannes Hanso talle mõtte välja käis.

Varem oli Mart Kuusk sõitnud laevaga rootsi ja väikeste paatidega ranna lähedale. "Selles võtmes oli varasem kogemus nullilähedane," naeris Kuusk, kelle sõnul pole sõudes ookeani ületamine niivõrd füüsiline, vaid pigem vaimne katsumus. "Üks tohutu puudujääk, mida ma ookeanil kogesin, oli see, et see on ka väga intellektuaalne tegevus, navigatsioon on kunst. Sellega meil oli null, meil oli paadis null intelligentsi ja kompetentsi. Üritasime toore jõuga seal hakkama saada. Järgmine kord valmistaks ennast selles osas teistmoodi ette," rääkis Kuusk.

Sõudjad jõudsid pika merereisi jooksul ka tülli minna. "Meil olid õnneks kaasas ka vaimse tervise vitamiine, mis aitasid kurnatuse juures käituda ebatüüpiliselt Eesti mehele. Me olen Eesti mees, ma ei kaeba, aga tegelikult oli mul alaseljas püsiv valu. Ma sain töö ära teha, aga vajasin taastumisaega. Ja siis kui Hannes tahtis eksperimenteerida sõudekohtade ümbertõstmisega, mis röövib mult ära selja puhkamise momendi, siis ma hakkasin mossitama. Läksin vööri ja ei rääkinud temaga. Ma oleksin võinud seda muidugi ka kuu aega teha. Aga ma sain hoopis hakkama sellega, et ma tulin järgmine hommik välja ja siis me rääkisime omavahel. Hannes kuulas mind ära ja ütles, et lõpetame siis kohe selle eksperimendi ära," jutustas Kuusk.

Kõige raskem oli Kuuse jaoks unepuudus. Mehed vaheldumisi puhkasid ja sõudsid. "See puhkus on tõesti jutumärkides. Sa ei puhka seal paadis mitte ühte hetke. Sul on kogu aeg midagi vaja teha. /.../ Hannest ma kadestasin, sest mulle tundub, et ta pani silmad kinni ja jäi magama. Kuigi ka tal oli kohati raskusi, sest seal oli vahel nii märg, et kajut ujus ja kõik süsteemid kogu aeg pinisesid. See unedefitsiit oligi kõige suurem väljakutse. Mina ei suutnud magama jääda. Isegi kui mul oli see kolmetunnine unevahetus, sest seal kajutis oled sa nagu munarebu sheikeris. Ei ole niimoodi, et jäid nipsust magama ja kolme tunni pärast ärkad üles. Hiljem, kui kurnatus oli juba väga suur, siis keha lülitab sind ise välja," rääkis Kuusk raskustest.

Selle aasta lõpus asub samale teekonnale ka Atlandi sõudjate nimeline nelik. Kuusk loodab, et ka nemad saavad sama suure kaasaelamise osaliseks. "Ma ei ole sotsiaalmeedia-inimene, aga selgus, et meile elab Eesti rahva seas kaasa üle 100 000 inimese, kes ühel või teisel moel meil pilku peal hoidis. Pöörake omale tähelepanu ka Atlandi sõudjatele. See on rahvuslikus võtmes äge. Me vajame neid momente, et kaasa elada. Eurovisioon, me saame kokku laulupeol, need on hästi olulised, mille kaudu tunda seda ühist koosolemist," leidis Kuusk.