"Loomulikult oli see ka füüsiliselt väga kurnav, aga lihasväsimus on üks asi, vaimset pinget ei ole võimalik välja magada või välja puhata, sa pead selle läbi seedima, läbi protsessima," rääkis Kaio.

Tema sõnul väsis introvertne Mart Kuusk lõpuks suhtlemisest nii ära, et viimased kaks nädalat ta enam ei rääkinud. "Ühel hommikul ärkas üles ja enam ei rääkinud. "Anna" ja "võta", nii palju küll, aga muud midagi. Ütles ka, et ma olen kuue kuu jutud ette ära rääkinud, ma ei suuda rohkem rääkida."

Ekstravertse loomuga Hannes Hanso jaoks oli vaikuseperiood eriti raske. "Ta kirjutas endale märkmikusse, et paadis kaikub vaikus, kuigi tegelikult ookeanil kriiskab ja müriseb. Aga tema jaoks kaikuv vaikus," kirjeldas Kaio. Vaikuse peletamiseks läks ta vahel oma kajutisse, vaatas laste pilte ja rääkis nendega.

Kaio otsustas raamatut kirjutades minna mööda huvitavuse rada. Meeste intervjueerimine osutus omamoodi väljakutseks. "Kahe kuu jooksul Mart keeldus jutus ookeanile minemast. Lihtsalt muudkui aga räägime, mis siin mandril toimub, kuidas ette valmistas, ja siis ookeanilt räägib ühtesid ja samu olukordi," kirjeldas Kaio.

"Mardil olid hingel mingid konfliktid, millesse nad omavahel sattusid, mida ta kogu aeg üle rääkis. Ma saan aru, et Mart siis õigustas seda, seletas iseendale, miks need konfliktid tekkisid, millepärast see nii juhtus. Ka nende enda jaoks on see erinev kogemus. Hannes ei saanud tagantjärele üldse aru, miks me nendest konfliktidest räägime, need ei olnud üldse tähtsad."

Kui Kaio hakkas rääkima Hannes Hansoga, selgus, et Kuusk ei olnud aga mõnest eluohtlikust olukorrast üldse rääkinud. "Hannes tahtis neist kohe rääkida – see oli see, mis tema hingel oli," selgitas Kaio.

Ühes tormis tuli ette hetk, mil Hanso oli selg ees üle parda lendamas. "Aga kuna nad olid õnneks kõrvuti, sai Mart jalast kinni ja tõmbas ta tagasi. Sellest hetkest tekkis Hannesel reaalne hirm," jutustas autor. Öösiti hakkas Hanso mõtlema, mida ütleks oma perele, kui peaks merel hukkuma. "Nad olid aru saanud, et kui üle parda lendad, siis sisse ei saa. Hulbid päeva, kohe ka põhja ei vaju, ja on aega vabaduskõnesid saata."

Kaio sõnul näitab raamat ka kahe väga erineva iseloomuga mehe sõprust ja vastastikust austust. "Nad tunnevad üksteist tõesti ülihästi, teavad teineteise tugevusi ja nõrkusi, aga samas respekteerivad," märkis ta. "Ilmselt nad ei oleks läinud ka ookeanile, kui nad ei tunneks nii suurt sümpaatiat teineteise suhtes."

Kaio lisas, et reisi käigus said mõlemad mehed oma kogemusi ja suhteid sügavamalt mõtestada. "See kindlasti muutis neid paremateks meesteks," ütles ta.

Kuigi rännak oli raske, tunnistasid mõlemad, et ookeanielu tõmbab endiselt. "Hannes ütles, et kurat, ma läheks uuesti," rääkis Kaio. "Ja siis Mart pidas ühe meie vestluste tähenduslikuma monoloogi maha – millest said ka raamatu lõpusõnad –, et ta igatseb sügavalt ookeanielu, see on tema jaoks arusaadav, omal moel lihtne, aga ta saab aru, et see oleks liiga kõrge hind tema lähisuhetele."

Autor kinnitas, et raamatust tulevad välja ka lähisuhted ja lähedaste hirmud. "Juba see minekuprotsess oli kõigile ümbritsevatele hirmuvärinaid tekitav," sõnas Kaio. "Ma ise loobusin mingi hetk sellele mõtlemast, see ei ole minu kontrolli all, minu hirm ei aita mitte midagi. Me oleme ju Mardiga suisa hõimlased. Kui temaga midagi juhtuks, siis see puudutaks tervet suguvõsa, rääkimata sellest, et ta on hea sõber. Need lähisuhted tulevad sealt ka välja, see on paratamatu."