Endise kirjastaja ja praeguse laevaehitaja, kapteni ning purjetamiskoolitaja Alo Murutari viimased kuud on möödunud tervist uuesti üles ehitades, sest segaselt alanud tervisemure viis ta suvel veremürgistusega haiglasse.

"Eesti mees ei hakka ju mingite väikeste murede pärast arstipidi jooksma ja nõudma endale vereproove. Tema esimene ravim on ikka Ibumax ja kui ei aita, siis on kaks Ibumaxi. Ja kui ikka ei aita, siis on peotäis. Nii ma suve mööda saatsin," rääkis ta "Vikerhommikus".

Haiglasse läks ta abi otsima venna käsul. Kui ta oleks minekuga veel mõned päevad venitanud, poleks teda arvatavasti suudetud päästa. "Hea sõber Tarvi ütles, et üks tema tuttav lahkus hiljaaegu sama diagnoosiga. Tegelikult oli seal ainult mõne päeva küsimus," kirjeldas Murutar diagnoosi tõsisust.

Haiglas oli mees esialgu kunstlikus koomas. 10. augustil tegi ta uuesti silmad lahti. Seda päeva peab ta nüüd oma teiseks sünnipäevaks. Enne kunstliku kooma esile kutsumist pidi ta tütrega mõned jutud selgeks rääkima. "Andsin lubaduse, et kui mul on seal pimeduses valik, siis ma valin selle tee, et ma tulen tagasi."

Ta lisas, et valik talle anti. "Enne enda kogemust julgesin öelda, et kuna ma ei tea, siis ma ei hakka midagi arvama asjade kohta, mida ma ei tea. Nüüd ma tean natukene rohkem. Ma ei tea endiselt, kas seal on elu, kas seal on mingid tunnelid, mingid valgused, aga ma tean, et mingisugusest hetkest on võimalik otsustada, kas sa tuled tagasi või ei tule," rääkis ta.

Ta rõhutas, et tervisemure korral on tuleb võimalikult ruttu abi otsida. "Mehed ja naised, kui teil on midagi viga, siis otsige abi, küsige analüüse, tehke endast olenev selleks, et teie teekond ei oleks liiga lühike. Oleks lihtsamalt läinud, sest neid koldeid, mis avastati oli rohkem, kui organism vastu peab."

Mõni nädal enne jõule sai Murutar haiglast päriselt koju. Mehe sõbrad ja pereliikmed üllatasid teda kapitaalremondiga. "Tegid mulle maandumise nii soojaks ja pehmeks, et seda on lausa ime vaadata. See on üks asi, mis jätab sellise mulje, et mul on elus midagi hästi läinud," tunnistas ta.

Kuigi kodune, on Murutar jätkuvalt arstide jälgimise all. "Ravimeid läheb endiselt terve keemialabori jagu sisse," tõdes ta. "Ma teen endast oleneva, et see hulk, ravimite paljusus ja iga ravimi kogused, järjest väheneks."

Lisaks tervishoiutöötajatele on Murutar väga tänulik lähedastele, kes teda pikal tervenemise teekonnal toetanud on. "Selle teekonna keskel on olnud päris palju tagasilööke. Nende tagasilöökide toetuspunkt on ikkagi alati olnud lähedased sõbrad ja pere. Kui selliseid maamärke poleks olnud, oleks teekond kas palju pikem või palju jõnksulisem või hoopis tagurpidine olnud," lausus ta.

Ka jõuludeks soovib ta, et inimesed märkaksid teisi rohkem. "Ma tahan, et inimesed leiaksid üles selle osa inimlikkusest, mis aitab ka lähedastel nende probleemidega paremini hakkama saada. Igas inimesed on see olemas. Leidke see üles," sõnas Alo Murutar.