Liina Raud: olen olnud korduvalt seisus, et ostan üheotsapileti Eestisse
Üle kümne aasta Ameerika Ühendriikides elanud Liina Raud tunnistas, et on korduvalt olukorras, kus on soovinud Eestisse üheotsapileti osta, sest ootamatused, mida elu toob, tuleb tal seal üksinda kanda.
Liina Raud on sel suvel taas kodumaad väisamas. Eestisse jõuabki ta viimasel ajal kord aastas. "Nüüd on juhtunud nii, et viimase kolme aasta jooksul olen igal suvel siin olnud," rääkis ta Raadio 2 hommikuprogrammis.
Ühendriikides olles igatseb ta kõige rohkem oma Eestis elavat peret. "Muu on selline, et siin kõik asjad muutuvad. Ühiskondlik turvalisus on ka kindlasti üks osa sellest, aga enamasti tahaks, et ema oleks lähedal ja sõbranna saaks oma lapse viie minutiga ära tuua. Praegu see kahjuks nii ei ole."
Eesti suve puhul köidab teda enim siinne vabadus, mis teda ema juures Võrtsjärve ääres olles kostitab.
"Suved on ju Eestis kõige ilusamad. Nii et iga kord tekib itch (kihelus - toim), et äkki peaks tagasi kolima. Aga siis ma mõtlen, et talvel on ainult neli tundi päevas valge ja see hirmutab natukene," rääkis ta.
Koduigatsus lööb Raual välja ka siis, kui juhtub midagi ootamatut ja ta peab stressi üksi kandma. "Ma olen olnud korduvalt seisus, et ostan üheotsapileti ära," tunnistas ta, kuid lisas, et on viimasel ajal üha enam tundnud, kuidas ta on sealpool Atlandi ookeani üha omamaks saanud.
"Ma arvan, et kümme aastat on murdepunkt. Ka kogukonnas on nüüd nähtud, et ta ei lähe ära, teda võib usaldada ja võimalusi tekib rohkem. Mul on kogu aeg silme ees pilt, et ma lähen trepist üles, astun-astun-astun. Kõige hullem on see, kui sa viimase astme peal ümber keerad, kuigi oled uksele nii lähedal. Ma iga päev mõtlen, et äkki see uks on täna. Nüüd hakkab tunduma, et see hakkab vaikselt lahti minema."
Küll aga usub ta, et täiesti oma inimeseks ta seal kunagi ei saa, kuigi Chicagos elavad inimesed on tema sõnutsi väga lahked ja head.
"Eriti Chicago on selline, kus on palju inimesi, kes on tulnud samast olukorrast nagu mina, seal kuidagi ellu jäänud ja nüüd tahavad aidata neid, kes tulevad samast olukorras. Barjääri ei ole, aga Ameerika igapäevaelu on niivõrd detailide, korraldamisega ja mingite eluliste asjadega seotud. Sa võid arvata küll, et ma täna haaran elul sarvist, aga siis tuleb välja, et ma pean lapse käeluumurruga tegelema. Niisugused asjad ei lase tekkida sügavamatel suhetel," rääkis ta.
Ühendriikides elab Raud oma kahe lapsega. Kui tütar on rohkem emasse ja naudib samuti väga suvel Eestis olemist, siis kümneaastane poeg kibeleb juba Chicagosse tagasi.
"Tema tahab ruttu minna tagasi, tahaks sõpradega mängima, talle meeldib õudselt koolis käia, räägivad juba praegu, et varsti tuleb esimene koolipäev ja kuidas me tagasi läheme," kirjeldas ta.
Suure lombi taga olles Raud Eesti eluga väga palju kursis ei jõua olla. "Ma olen ka Eesti välisnõukogus, ma selle järgi natukene saan natukene kursis olla, kuidas eestlased välispoliitikast mõtlevad. Väga palju arutatakse Ameerika asju, seda on mul huvitav lugeda, aga muidu ma väga tihti Delfit ja Postimeest ei vaata. Kui olen seal, siis olen seal, kui olen siin, siis olen siin."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "R2 hommik!", intevjueerisid Margus Kamlat ja Ragnar Kaasik









