Rasmus Kaljujärv tegi oma lavadebüüdi kõigest 3-aastasena. Andeka poisina jäi ta Vanemuise lavastajatele silma, ühele rollile järgnes teine ning üsna varsti naelutas ta publikut "Hulkur Rasmuse" ja "Mowgli" peaosades. "Mu esimesed mälestused sellest, et ma tajun ja saan aru, mis situatsioon see on, et ma olen laval ja mind vaadatakse ja see, mida ma laval teen, mõjutab kuidagi publikut, on ikkagi sellest ajast, kui ma olin juba kas 10- või 11-aastane," ütles Rasmus Kaljujärv.

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele, et lapstähtedest täiskasvanuna näitlejaid ei saa, on Rasmus praeguseks laval olnud 40 aastat, vaid viis aastat vähem kui tema näitlejast isa. "Need asjad on kuidagi tulnud loomulikult. Ega keegi ei ole mulle öelnud ei isa ega ema poolt, et sinust võiks saada või sa peaksid saama näitlejaks," tõdes ta.

Enamasti mängis Rasmus lapsena lavastustes, kus tema tegelase saatus oli traagiline. "Ma sain kõikides lavastustes surma. "Macbethis" ma sain surma, "Tões ja õiguses" ma sain surma. Mu ema ühel hetkel hakkas muret tundma, et kuule Rasmus, äkki see mõjub sulle kuidagi jube halvasti, et sa nagu väikse poisina kõikides lavastustes surma saad," meenutas ta ja lisas, et ta sai ise ikkagi väga kiiresti aru, et kogu teater on mäng.

Rasmuse ema Merike ja isa Hannes kohtusid ülikooli ajal, kui mõlemad õppisid Tartus kehakultuuri teaduskonnas. Aga nende teed läksid üsna pea lahku. Rasmus ei mäletagi aega, mil isa nendega koos elas. Nii kasvataski Rasmust ja tema nooremat venda Hendrikut eripedagoog Merike üksi. "Minu ema andis mulle absoluutselt kõik, mis ta suutis. Ma olen temale selle eest siiralt elu lõpuni tänulik. Ta tegi kõik endast oleneva, et minul ja minu vennal oleks kõik olemas. Ja meil oleks kõik võimalused," ütles Rasmus Kaljujärv.

Elu esimesed 19 aastat elas Rasmus Kaljujärv Tartus Väike-Tähe tänaval. "Ma armastan seda kohta, seda linna, seda tänavat Väike-Tähe! Minu arust see nimi on juba lahe. Minu lapsepõlv, minu noorukipõlv, minu puberteedi kõige verisemad aastad, kõik oli siin," kinnitas ta.

Rasmus ja vend Hendrik olid linnas tuntud tegijad ning ema lahkel loal sai nende kodust staap nii Annelinna, Karlova kui Tammelinna sõpradele.  Lõpuni jääbki saladuseks, kuivõrd sarnanes Rasmuse teismeiga tema tuntud rollile filmis "Mina olin siin", kus tema mängitud peategelase nimi oli samuti Rass, aga gümnaasiumi lõpus oli tal tuleviku osas siht selge ning kõik teed viisid lavakasse. "Ma olen teatrist nii läbi imbunud, et kui keskkool läbi sai, siis ega muud sihti silme ees ei olnud kui lavakunstikool," rõhutas Rasmus Kaljujärv.

Ta usub, et on nii emalt kui ka isalt pärinud väga hea füüsilise keha, tervise ja vastupidavuse. "Selle koha pealt ei ole mul midagi muud võimalik öelda, kui ainult super töö, Hannes ja Minni," ütles Rasmus Kaljujärv ja lisas, et isa on lisaks ka kärsitu ning ta teadvustab seda ka enda juures. "See kärsitus mingites elusituatsioonides on kasuks tulnud, mingites on ta nagu risuks jalus. Võiks kuidagi rahulikum olla või püüda nagu asjadele rahulikumalt vaadata."

Rasmuse esivanemate seas on kõrtsmikke ja rätseppi

Ka Hannest kasvatasid ema ja vanaema, seepärast teavad Kaljujärved enda isaliinist vähe. Rasmus Kaljujärve esiisa jälgede ajamiseks mindi koos Anna Pihliga Tartu Kaubahalli ees asuvasse parki. "Selle kohaga mul on ainult üks mälestus, mind on ühe korra elus röövitud, mind rööviti selles pargis," meenutas ta. 

Tegelikult elas aga umbes selle koha peal, kus park praegu asub, kunagi Hannese vanavanaisa Peeter ehk siis Hannese vanaisa. Tema nimi oli küll Peeter Kaljujärv, aga ta muutis oma nime. Rasmuse vaarisa Peetri esimene perekonnanimi Tuustik tuli esivanemate talu järgi, aga nimede eestistamise käigus oli ta üks esimesi, kes endale uue perekonnanime võttis. Rasmuse vaarisa valis nimede raamatust täiesti unikaalse sõnapaari, mida kellelgi teisel polnud, seega on kõik Kaljujärved ka Rasmuse sugulased.

Rasmuse emapoolne suguvõsa on aga põhjalikult pere enda poolt läbi uuritud. Neil on sajandite taha ulatuv täpselt üles joonistatud sugupuu ja 13-köiteline suguvõsa kroonika. Selgub, et mitmedki tema esivanemad mängisid pilli või esinesid laulukooris. Aga nendes kladedes on olemas isegi eelkäijate korteriplaanid ja armastuskirjad.

Vaatamata põhjalikule uurimistööle on Rasmuse emapoolse suguvõsa lugudesse jäänud valgeid laike. "Minu uus sugulane" kaevas sajandeid Tallinnas elanud pereloos veelgi sügavamale. Selgus, et armastuskirju saatnud Rasmuse vaariisa Edgari vanaema Marie Elvine saatus oli üsna šokeeriv. "Kuudal asus leprosoorium. Ehk siis siia toodi leeprahaiged ehk pidalitõbised. Ja Marie Elvine siis 57-aastaselt toodi siia ja kogu oma viimased kuus eluaastat veetis ta tegelikult siin põhimõtteliselt kinnises asutuses," selgitas Anna Pihl.

Marie Elvine haigestus pidalitõppe 53-aastaselt, kui ta lapsed olid juba suured ja abikaasa surnud. Kuudale leprosooriumisse jõudis ta neli aastat hiljem, seega võib arvata, et vähemalt alguses polnud temal avaldunud pidalitõve vorm kõige hullem. 

Enne Kuudale sattumist elas Marie Elvine Tallinnas, tema isa oli rätsep, aga Rasmuse Tallinna lähistel elanud esivanemate seas on ka näiteks mölder ja päris mitu kõrtsmikku. Üks Rasmuse kõrtsmikust esisisa oli üheksa põlve tagasi elanud Indrik, kes Pirita ürgorgus pidas Iru kõrtsi. Kusjuures 18.sajandi keskpaigas rajatud kõrtsimaja oli veel enne teist maailmasõda alles. 

Uued sugulased

Tuleb aga välja, et Iru kõrtsmik Indrik koos oma naise Krõõdaga on esivanemateks veel mõnele tuntud tegelasele. Rasmus Kaljujärve ning õde-vend Sandra Uusbergi ja Kristjan Üksküla lähimad ühised esivanemad on 18.sajandil sündinud Pohla Jaak ja Triinu. Kuna Sandra ja Kristjani vanaisa on Aarne Üksküla, siis on Rasmus ka temaga sugulane. Ehk teisisõnu Rasmuse ema ja Aarne Üksküla on kuuenda põlve nõod. 

Kui Aarnega on Rasmus koos mänginud lühifilmis ja Sandraga seriaalis, siis Kristjaniga mängivad nad koos hoopis jalgpalli. "Ma arvan, et meie dünastia on nüüd võimsam  kui Toompere-Malmstenite dünastia, sel pole kahtlustki," rõhutas Rasmus Kaljujärv