"300 aastat tagasi oli alanud Rootsi aeg ja oli vaja teha kõikidest maadest ülevaade. Uus omanik tahtis teada, kui palju tema alla maad tuli ja palju selle eest makse saab. Vanemaid raamatuid nimetatakse adramaarevisjonideks, kus revideeriti seda, kui palju oli haritavat pinda. Adramaarevisjoni raamatud on ka publitseeritud. Talupojad pandi sinna kirja ja need on väga olulised Eesti kohal ja isikuloo allikad. Paljud meist leiavad sealt esimest korda oma talu või esivanemate nimed," ütles Eesti isikuloo keskuse juhataja Fred Puss.

200 aastat tagasi lõppes Eestis perenimede panek. "1826. aastal lõppes perenimede panek, asi sai valmis. See oli kohustuslik, võib-olla mõned inimesed ise ei käinud kohal ja polnud sellest teadlikud, aga nimed said kirja kõik," tõdes Puss.

Sada aastat tagasi võttis riik rahvastikuregistri arvepidamise enda peale. "Kirikud pidasid 1. juulini 1926. aastal inimeste sündide-surmade ja abielude registrit. Pärast seda hakkas riik registrit üleriigiliselt ise pidama," nentis Puss.

"Vaimulikud võisid ka olla perekonnaseisuametnikud, aga lisaks olid veel ka linna- ka vallavalitsuste juures perekonnaseisuametnikud, kes panid kirja sünnid-surmad ja abielud."

Tollased raamatud on nüüdseks üle antud rahvusarhiivi. "Andmed on arhiivis ka digiteeritud. Need on suured ja paksud raamatud, igas raamatus on tuhat lehekülge ja iga inimese kohta avati üks lehekülg. See raamat on omaaegne rahvastikuregister," selgitas Puss. "Igal leheküljel kajastuvad inimese vanemad, abikaasad ja lapsed, kolm põlvkonda on ühel leheküljel ja need avati ainult eesti kodanike kohta."

Kõikide 1949. aastani sündinud isikute andmed on avalikud ja leitavad rahvusarhiivi pereregistri andmebaasist.

"Registri pidamist jätkati 1949. aastani ja siis see süsteem lõpetati, sest selleks ajaks oli toimunud juba juuniküüditamine ja andmed seal ei vastanud enam tegelikkusele," nentis Puss.