Pagulasena sündinud helilooja Riho Esko Maimets: minu lapsepõlv oli nukker
Helilooja Riho Esko Maimets sündis Kanadas, aga valutas Eesti pärast südant lapsest peale. Eestisse ümber asunud helilooja sõnul kandub sõja eest põgenemise trauma põlvkondi mööda edasi ning see valu iseloomustas ka tema lapsepõlve.
Kanadas elab hulgaliselt väliseesti peresid, kes on läbi põlvkondade oma eesti päritolu ja keelt elus hoidnud. Saatesarjas "Võõrsil ja kodus" uuritakse, kuidas see neil õnnestunud on. Sarja teises saates jagasid oma kogemusi Tamara Norheim-Lehela, tema tütar Talvi Maimets ning tütrepoeg Riho Esko Maimets.
Tamara sündis 28. detsembril 1932 ning oli 1944. aasta sügisel 11-aastane, tema ema ja isa töötasid Eesti vabariigi valitsuse heaks – isa oli olnud ka vene sõjaväkke mobiliseeritud ning sealt lahkunud – seega oli Eestist põgenemine vältimatu. Kui algselt oli laevakapteniga tehtud kokkulepe, et suund võetakse Rootsi peale, siis sadamasse jõudes selgus, et see kokkulepe enam ei kehti ja valida on Saksamaale sõidu ning mahajäämise vahel. Otsustati minna.
Tamara sõnul oli sadamast lahkumise ootamine üks hirmsamaid hetki põgenemisteekonnal. "Ma olin oma vanaemaga laevapõhjas ahju kõrval õlgedel ja seal oli ainult väike avaus, kust välja saada. Kuulsin inimesi omavahel arutamas, et kui nüüd midagi juhtuks ja need õled süttiksid, siis inimesed lihtsalt trambiksid üksteist surnuks..."
Laev, millel Tamara viibis saigi pommitabamuse otse tekile. Tekil olnud saksa ohvitserid said surma, aga laeval õnnestus siiski sadamast lahkuda. Saksamaal viibis Tamara pere lõpuks seitse kuud ja kogu selle aja jooksul otsiti võimalust edasi Rootsi liikuda.
Rootsist Kanadasse
Lõpuks see õnnestuski ning Rootsi jõudes paigutati pere kõigepealt laagrisse. "See oli Lõuna-Rootsis väga-väga ilusas kohas ja mis peamine – seal oli kõik nii vaikne. Ainus, millest me ei saanud aru, oli see, et kuidas nad võisid ära visata näiteks tilgastanud piima või saiad, mis olid üks päev vanad. Me ei olnud niisuguse eluga harjunud," rääkis Tamara.
Tamara vanemad hakkasid Rootsis väljasaatmist kartma ning otsustati liikuda edasi Kanada poole. Tamara, kes oli juba aastaid Rootsi koolis käinud ja sealt sõbrad leidnud, ei soovinud tegelikult lahkuda, aga midagi polnud parata.

Kanadas oli Tamara esimene ametipost õmblusvabrikus, seal pidas ta küll vaid paar päeva vastu – puudu jäi näpuosavusest ja masinate tundmisest. Püsivama töö sai ta Oshawa haiglas, kus aitas patsiente ning tegi röntgenipilte. Väiksemast Oshawast kiskus Tamarat aga ikkagi suurema Toronto linna poole. Sinna jõudes sai ta kõigepealt tööle vabrikusse, kosmeetikakottide tootmisliinile, sealt edasi aga juba kergema tõlketöö peale, sest Tamara inglise keel oli hea ja vabrikus töötavate erinevate rahvuste vahel oli tõlki vaja. Tamara esimene abikaasa oli soomlane, sündisid kolm tütart, teine abikaasa oli Norra päritolu – perre lisandus veel kaks tütart ja poeg. Vaatamata abikaasade eri rahvustele oli Tamara suhtluskeeleks oma lastega ikka eesti keel.
Tamara on tänulik Kanadale, sest see riik pakkus talle kõike, mis vaja. "Mu lapsed on siin sündinud ja mu elu on siin, aga ma pean ütlema, et mu hing on rohkem siiski Hiiumaal. Ma olen väga uhke, et ma olen eestlane ja ma loodan, et üks minu üks osa minu tuhast läheb sinna."
Laste kohtumine Eestiga
Tamara tütar Talvi Maimets sündis 1956. aastal Torontos. Arstiks õppinud, pikalt oma praksist pidanud ning nüüd pensionipõlve nautiv Talvi oli oma erialavalikus kindel juba üheksa-aastaselt. Eeskujuks oli talle norralasest kasuisa, kes töötas perearstina. Talvi käis esimest korda Eestis 1968. aastal olles toona 12-aastane. See käik jättis temasse sügava jälje.
"Emal oli siin paar vanemat sugulast, keda ta tõesti tahtis näha, enne kui nad surevad. Ja see oli tema motivatsioon, nii et ta taotles viisat, aga ei tulnud mingit vastust. Lõpuks me saime loa, kolmeks päevaks. Tulime laevaga. Jalutasin tekil ringi oma väikese kaameraga ja imestasin, et need Tallinna tornid, mida ma olin piltides näinud, olid tõesti olemas. Suur oli mu hämmastus, kui ma nägin, et terve sadam oli luku ja trellide taga ja relvastatud sõdurid olid igal pool. Ma hakkasin neid pildistama ja üks sõdur vaatas mulle väga kurjalt otsa ja andis märku, et seda ei tohi teha ja ta võttis mu fotoaparaadi ära ja filmi välja."

Sugulased, kellega kohtuti, elasid kasinates tingimustes ning tähtsamaid jutte räägiti sosinal. "Oli aru saada, et nad väga kartsid. Tagantjärele mõeldes, ma olen kindel, et neid kuulati üle enne ja pärast meie tulekut. Sellel reisil ma sain aru, et meie rahval on väga raske."
Talvi tuli Eestisse tagasi uuesti 1978. aastal oma pulmareisiks ning on sellest ajast alates regluaarselt kodumaad külastanud. Igal aastal valitakse välja mingi konkreetne Eesti piirkond millega tutvuda ja mida külastada. "Siia tulles on nautitav juba ainuüksi Tallinna lennujaama saabumine – see on nii ilus ja hubane. Meil on väike korter Tallinnas ja kui me astume üle läve oma Tallinna kodusse, siis see on lihtsalt väga hea tunne. Käime kiirelt poes ära – ostame heeringat, liha, juustu, musta leiba ja siis hakkame helistama oma tuttavatele ja sugulastele ja plaanima, millal me kokku saame."
Talvi sõnul nõuab eesti keele ja kultuuri alalhoidmine pingutust mitte ainult välismaal, vaid ka Eestis. "Maailm on väike ja inimestel peab olema üks ühine keel ja läänemaailmas on see praegu inglise keel. Aga et selle kõrval säiliks üks väike rahvuskeel ja -kultuur, on vaja väga konkreetseid otsuseid, missioonitunnet, pingutust ja enesedistsipliini. Ja see ei ole alati lihtne. See on üks pidev, igapäevane otsus."
Tagasi kodumaale
Talvi poeg Riho Esko Maimets sündis 1988. aastal Kanadas ning päris vanaema Tamaralt musikaalsuse. Ta on õppinud heliloomingut Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Toronto Ülikoolis. Riho loomingusse kuulub peamiselt koori- ja kammermuusika ning orkestriteosed. Lisaks töötab ta Muusika ja teatriakadeemias solfedžo ja muusikateooria lektorina.
Riho on oma elu nüüdseks lõplikult Eestisse sisse seadnud – tema lapsed on samuti siin sündinud. Mõte Eestist saatis, et mitte öelda vaevas, Rihot juba pisikesest peale. "Valutasin tegelikult südant selle õnnetu väikese Eesti pärast. Mul tekkis selline kujutelm, et see on kohutavalt selline habras asi, mida tuleb hästi tugevalt hoida. Ja ma mäletan, ma imetlesin seda Eesti kaarti ja lugesin Eesti eri linnade kohta... Ma tundsin sellist meeletut valu, ma ei ütleks, et mul oli väga õnnelik lapsepõlv, mitte et see oleks nagu midagi õudset, lihtsalt see nivoo oli väga kurb."
Riho arvates saadab põgenemise trauma ka nooremaid põlvkondi, sest vanematel põlvkondadel polnud võimalust oma traumaga tegeleda ning nõnda kandus see aina edasi "Sa jõuad uude riiki ja pead hakkama saama – keda huvitab sinu trauma, mitte kedagi! See pühiti ilusti vaiba alla ja mina kasvasin üles sellises olukorras, kus sa õpid tegema nägu, et kõik on hästi, aga tegelikult oled kurb. Ja ma arvan, et sellepärast ma olen helilooja ka."
Riho suhe Kanadaga on ambivalentne – ühest küljest tuttav ja oma, teisest küljest võõristust tekitav. "Kanada on koloniaal-Inglismaa järeltulija ja see koloniaalpärand on õudne tegelikult. Kanadas on kahjuks väga vähe seda teadvustamist, et mis päriselt toimus ajaloos – keda hävitati, et me saaksime siia oma betooni valada ja oma parkimisplatse ja ostukeskuseid ehitada. Ma leian ka, et Eesti on selles mõttes väga imeline koht, kus põlisrahvas on suutnud riigi luua ja siin oma kultuuri elus hoida. On väga hea tunne, et ma elan omal maal, et mina või minu esivanemad ei pidanud kedagi siit kõrvaldama, et oma elu rajada – see ongi meie põlismaa."
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Võõrsil ja kodus"