Eesti juurtega politoloog: Kanada kooliprogrammis on Ida-Euroopa ajaloo osa puudulik
Vikerraadio saatesarja "Võõrsil ja kodus" neljandas saates rääkisid eestlaseks olemisest ja jäämisest Aare ja Tiiu Kolga, nende politoloogist poeg Marcus Kolga ning pojapojad Laas ja Lief Kolga.
Aare Kolga sündis 1941. aastal Haapsalus ning oli Eestist lahkudes kahe ja poole aastane. Tema abikaasa Tiiu oli Eestist lahkudes vaid aastane. Mõlemad sattusid Rootsi ning alustasid seal kooliteed. Kanadasse edasi liikusid Aare ja Tiiu 1951. aastal aurikuga Gripsholm. Ühisel laevareisil nad teineteist veel ei tundnud ega aimanud ette tutvumist ja abiellumist oma uuel kodumaal.
Mõlema esimesed teadlikud mälestused pärinevad Rootsist, kus kogeti nii positiivset kui ka negatiivset suhtumist sõjapõgenikesse. "Minu nimi tähendab rootsi keeles number kümme ja selle üle tehti nalja. Mõned lapsed kutsusid mind jävla utlänning, mis tähendab "pagana võõras". Aga üldiselt oli Rootsis väga tore aeg – sain ise kinos käia, muretsemata, et keegi mind kinni võtab," meenutas Tiiu.
Aare sõnul oli tal noorena raske enda eestlust mõtestada. "Kõik need jutud, mida vanemad Eestist rääkisid, olid nagu muinasjutud. Ja kui ma vaatasin maailmakaarti, siis Eestit isegi ei olnud seal enam. Nii et see tunne hakkas mul ära kaduma. Aga, kui me 1975. aastal läksime tagasi Eestisse, siis see tunne tuli tagasi, see Eesti tunne oli nii suur, et praegu, kui ma mõtlen selle peale, tulevad mul külmavärinad peale," rääkis Aare.
Aare ja Tiiu olid aktiivsed Eesti kogukonna liikmed ja kui piirid avanesid ning tekkis tihedam kultuurivahetus Eestiga, pakkusid nad kodumaalt tulnud esinejatele sageli oma abi ja ka kodumajutust, näiteks ka legendaarsele Ultima Thulele.
"Ma küsisin Raivo Seersandi käest, kas see Kanadas käimine tasub teil ära ka, et kuidas te hakkama saate. Ja kui ma sain teada, mis summad need olid, millega nad hakkama pidid saama – hotellikulud maksma ja toidud ja kõik – siis ma ütlesin, et te ei saa sellega elatud ja me panime nad kõik enda majja. Madratsid maha ja mitu ööd olid nad meil seal," meenutas Aare.
See, et Aare ja Tiiu lapselapsed räägivad eesti keeles, teeb vanavanematele rõõmu. Omaltpoolt pole nad neid selleks sundinud. "Nad ei oska inglise keeles korralikult sõimatagi ja omavahel räägivad nad ainult eesti keelt," ütles Aare.
Üheskoos tähistakse nii Eesti kui ka Kanada tähtpäevi. "Eesti vimpel, Eesti lipp ja Kanada lipp lehvivad mul maakodus kõik kõrvuti. Mina olen Kanada eestlane, ma ei ole Eesti kanadalane. Kanada andis mulle kõik, mis mul on – kõik need head asjad ja mõned väiksed halvad, mis võib ära unustada," ütles Aare. "Meil on väga hea elu siin olnud, meie lastel ja lastelastel – Kanada on üks haruldane riik ja nüüd on Eesti ka haruldane. Ma olen siin lihtsalt 73 aastat olnud ja see on kodu. Aga Eesti on ka omamoodi kodu. Nii et mul ikkagi on kaks kodu," lisas Tiiu.

Aare ja Tiiu poeg, Marcus Kolga sündis 1973. aastal Torontos, õppis politoloogiat ning tegutseb inimõigusteaktivisti, analüütiku ja ettevõtjana. Ta on ka Eesti Sihtkapital Kanadas juhatuse esimees. Marcus on loonud mitmeid dokumentaalfilme, nagu "Gulag 113" ja "Gustloffi uppumine", lisaks esineb ta pidevalt meedias ning tõstab väikeriikidele olulisi teemasid ka Kanada poliitikute lauale. Ta on teinud ära suure töö teadlikkuse tõstmisel Eesti ajaloost, mis on Kanadas eriti vajalik, sest koolisüsteemis neid teemasid ei puudutata.
"Kanada koolis oli ajalugu selline, et sakslased ründasid Euroopat ja nad ründasid Venemaad. Venelased olid meie liitlased, me tegime koostööd ja meie võitsime. Ei olnud mingit informatsiooni näiteks Baltimaadest, Ukrainast või üldse Ida-Euroopast," tõdes Marcus, kes töötab jätkuvalt selle nimel, et ametlikku kooliprogrammi need teemad sisse saaks. "Mul on praegu üks projekt koostöös lätlastega ja me proovime vähemalt Ontario koolidesse selle ajalooprogrammi sisse panna. Meil on lootus, et paari aasta pärast see peaks koolides olema."
Sagedasti meedias esinev Marcus püüab intervjuudesse alati ka Eestit sisse tuua. "Palju küsitakse Putini ja infosõja kohta. Ma toon ikka esile Eesti, eriti selle, et me oleme maailmas number üks Ukraina toetaja ja kuidas me oleme vastu pannud sellele infosõjale Venemaa poolt." Lisaks peab Marcus väga oluliseks demokraatiat pooldavate vene opositsioonipoliitikute toetamist.
"Putin ei ole igavene ja kui ta kaob – kas Venemaa muutub demokraatlikuks? Ma ei tea, aga mida mina olen proovinud meie poliitikutele selgitada, on see, et kui see hetk saabub, siis peavad vene opositsioonipoliitikud olema valmis demokraatia edendamiseks Venemaal ja me peame neid selles toetama, et nad kasutaks ära võimaluse positiivseks muutuseks. Sellepärast, et ilma demokraatliku Venemaata ei ole kunagi rahu Euroopas," rääkis Marcus.
Marcuse pojad Laas Kolga ja Lief Kolga on sündinud vastavalt 2005. ja 2003. aastal. Eestikeelses kodus kasvanud poisid kuulasid lapsena õhtujutuks Kivirähki lugusid, teavad hästi, kes on Lotte ja muidugi on nad käinud ka laulupeol. Suviti on mõlemad poisid olnud tööl Toronto Eesti vanadekodus, pakkudes neile seltsi ja erinevaid tegevusi. Poisid määratlevad ennast kaherahvuselistena.
"Ma ütleks tõesti, et pool ja pool – ma olen tänulik, et olen kanadalane – see on hea maa, kus olla, demokraatlik, aga samas ma olen eestlane ka – kõik mu vanavanemad on eestlased. Mõlemad identiteedid on väga tähtsad mulle, võib-olla Eesti natukene rohkem. Mu Kanada sõbrad ütlevad alati, et ma ei jäta neid rahule, et ma muudkui räägin, et eestlased teevad seda ja teist paremini kui kanadalased. Ma olen kindlasti uhke, et olen eestlane," rääkis Laas.
Eesti vanadekodusse tööle sattusid poisid tänu ema tuttavale. Mõlemale hakkas töö kohe meeldima. "Mina olen seal kokku töötanud neli suve, juhataja oli nii kena ja mulle väga meeldis, et sain iga päev rääkida eesti keelt," ütles Lief.
"See on lihtne töö, me viime neid õue jalutama, mängime neile Eesti muusikat, mängime lauamänge, anname jäätist, valame veini. Mis iganes neil vaja on," lisas Laas.
Mõlemad poisid loodavad mingil eluhetkel ka pikemalt Eestis viibida. "Ma tahaks sinna minna näiteks üheks või kaheks aastaks, et töötada või õppida. Tahaks elada seal ja tunda, kuidas kõik päriselt on," ütles Lief ja Laas lisas, et teda huvitaks näiteks Eestis ajateenistusse minek.
Toimetaja: Rasmus Kuningas
Allikas: "Võõrsil ja kodus"