Sõjakeerises 14 aastaks lahutatud kaksikud: taaskohtumise tunnet on võimatu kirjeldada
Kanada eestlaste kogukonnast kõnelevas Vikerraadio saates "Võõrsil ja kodus" jagasid sel oma lugusid Uno Roose, tema abikaasa Malle Roose, nende lapsed Monika Roose-Kolga ja Peter Roose ning Malle kaksikõde Ester Mandre, kes ei näinud oma õde 14 aastat.
Malle ja Ester sündsid 4. mail 1941 Haapsalus. Malle lahkus Eestist 1944. aasta septembris koos isaga Rootsi. Lapseootel ema läks teise paadiga järgmisel päeval, kaasas Malle ja Estri 4-aastane õde. Ester jäeti Eestisse. Ema olla mõjutatud, et kolme lapsega minek on liiga keeruline, jätad ühe koju, küll te kõik tulete tagasi… Põgenemisteekonnal laialipillutatud pere jäigi kilustatuks - Malle ja Estri ema ja isa ei hakanud enam kunagi koos elama. Küll aga tegutseti aktiivselt selle nimel, et Ester saaks perega taasühineda. 14 aastat hiljem see lõpuks õnnestus..
"Ma sain pidevalt eitavaid vastuseid saatkonnast ja siis korraga detsembri esimesel nädal saadeti mulle teade – võid minna, sa oled kolmas noor, kes Eestist välja läheb, aga sul on aega ainult 10 päeva - pane oma asjad kokku ja mine...," meenutas Ester, kelle sõnul tal võõrale maale mineku ees hirmu polnud, soov oma ema ja õdesid näha oli nii suur.
Miks selline ime siis lõpuks ikkagi juhtus ja tal minna lubati, seletab Ester Hruštšovi sooviga näidata üles Nõukogude Liidu vabameelsust. Estri teekond Rootsi oli väga pika ringiga – lennukiga Tallinnast Leningradi, Leningradist Helsingisse, Helsingist Stockholmi. Milline tunne teda pärast 14 aastast lahusolekut ema nähes valdas, ei oska Ester kuidagi sõnadesse panna. "Küsisin lihtsalt, kus Malle on, kuigi teadsin, et ta on juba Kanadasse läinud..". Just Kanadas said kolm õde, vend ja ema taas kokku ning ühise katuse alla elama.
Malle abikaasa Uno Roose oli oma põgenemisteekonna alguses 14-aastane. Vene rinde lähenedes pakkusid taanduvad saksa sõdurid kohalikele elanikele võimalust Saksamaa suunas kaasa minna ja just Uno oli see, kes veenis ema, et tuleb minna... Saksamaalt viis tee 1947. aastal edasi Inglismaale. Paraku ei olnud sealsed elu-, palga- ja töötingimused kiita ning mõned aastad hiljem otsustati liikuda edasi Kanadasse.
Torontos õppis Uno joonestamist ning töötas hiljem aastaid Ontario kohalikus omavalitsuses kartograafina. Kõige suuremat puudust tundis Uno seal just korralikust saunast... Kuigi saunu Torontos oli – põhiliselt soomlaste poolt tehtud –, siis need Uno nõudlikku maitset ei rahuldanud. "Need saunad olid üsna ajast mahajäänud. Minu mõte oli, et poisid, me oleme nii palju aastaid koos siin soomlaste saunas käinud, paneme rahad kokku, ostame ühe vana garaaži ja teeme ise sinna sauna. Rääkisime sellest arhitektile ja tema tuli mõttega kaasa," meenutas Uno. Saun avati 1963 ja Uno hoidis seda eesti kogukonnale avatuna 14 aastat. Eestlaste saunaarmastuse kohta ütleb Uno, et seda on raske seletada inimesele, kes pole saunas käinud. Kes on käinud, see tunneb seda mõnu ja saab aru. Küsimusele, kas Uno oleks Kanadasse pidama jäänud ka ilma korraliku saunata, vastas ta muheledes, et ilmselt mitte.
Uno ja Malle tütar Monika Roose-Kolga sündis 1971. aastal. Ta on ligi 30 aastat töötanud erivajadustega laste õpetajana Ontario koolisüsteemis. Lisaks on ta olnud aktiivselt tegev Toronto Eesti kooli juhatajana ning pidanud Jõekääru lastelaagris erinevaid ameteid. Oma lapsepõlvest mäletab ta esimese televiisori saamise lugu, mis oli seotud tema venna puuduliku inglise keele oskusega.
"Mu vend on minust 15 kuud vanem ja tema läks esimesena kooli. Ja seal oli üks Poola õpetaja, kes kutsus kohe vanemad kooli ja küsis, miks laps inglise keelt ei räägi. Vanematel oli sellele lihtne seletus, sest meie kodune keel oli eesti keel. Ja siis see minu lemmik Poola õpetaja ütles - kui teie tahate, et teie poeg kunagi õpib ära inglise keele, sis teil on vaja telekas osta. Ja sel samal päeval läksid mu vanemad ja ostsid mustvalge teleka, panid selle keldrisse ja ütlesid meile – palun, istuge nüüd ja vaatage telekat," meenutas Monika.
Pikemalt Eestisse sattus Monika 1992. aastal tehes oma ülikooliõpigute jaoks nelja kuu pikkust praktikat õpetades eesti lastele nii inglise keelt kui kehalist kasvatust. "See oli Eestis muidugi uskumatult raske aeg, minul oli ju isegi kerge - ma olin välismaalane ja oli see valuutapood Narva maanteel, kust ma sain natuke süüa koju osta. Ja ma andsin inglise keele tunde ühe mehele, kes oli kokk hotelli köögis ja tema maksis mulle vorstiga. Kuna ma olin praktikal ainult, siis mu kuupalk Eestis oli 18 dollarit..."

Uno ja Malle poeg Peter Roose sündis 1969. aastal Torontos. Oma töökarjääri sidus ta aga Eestiga ning on nüüdseks üle 30 aasta siin elanud. Kanadas ülikool lõpetatud Peterile sai saatuslikuks 1991. aasta, kui tema vanemad kinkisid talle pileti väikeseks ringreisiks Euroopas. Peter otsustas alustada oma ringreisi Eestist - 31. mail 1991 astus ta esimest korda Eesti pinnale, nägi esimest korda oma siinseid sugulasi ning veetis nendega aega. Pärast jaanipäeva, juuli alguses liikus ta edasi Euroopa suunas ilma kindla plaanita Eestisse naasta… Ajalool olid aga omad plaanid..
"Augustis, kui see putš toimus, siis ma olin Lõuna-Prantsusmaal - mäletan, et olin bussis kuskil sõitmas ja kogu aeg kuulsin prantsuse keelsest raadiost sõnu nagu Moskva ja Jeltsin – ei saanud aru, mis toimus. Jõudsin siis kuhugi linna, ostsin ajalehe, lugesin. Augusti lõpus olin Londonis, aga seal oli väga raske tööd leida. Mul oli võimalus veel üheks lennuks, kas London-Toronto või London-Helsingi ja ma otsustasin minna Helsingisse, et kuidagimoodi sealt Eestisse jõuda. Tahtsin olla ajaloosündmuste keskel," rääkis Peter.
Noort meest ootasid Eestis põnevad väljakutsed. Ta on töötanud nii välisministeeriumis Lennart Mere alluvuses, juhtinud oma raadiosaadet, juhatanud Eeslitalli restorani ja mitmeid reklaamiagentuure, panustanud Tallinkis erinevatel positsioonidel kuni Tallink Hotellide juhatuse esimehe ametini välja ning juhtinud ka Eesti Hotellide ja Restoranide Liitu.
Peteri sõnul on toonast ühiskondlikku õhustikku väga raske on kirjeldada nendele, kes pole seda kogenud. "Kogu aeg olid silmad pärani lahti, kogu aeg midagi toimus, kogu aeg olid uued arengud äris, poliitikas, seadusloomes - kuhu ma siit ikka oleksin läinud. Mäletan oma lapsepõlvest, et kogu aeg räägiti kaudselt - Eesti saab vabaks, Eesti saab vabaks ja siis kõik kolivad siia tagasi ja siis mina olingi järsku siin ja vaatasin üle õla, et kus see tulijate järjekord siis on ja ega seda väga ei olnud..."
Küsimusele, mis teeb eestlasest õige eestlase, vastas Peter nii: "Kindlasti ajalugu, kultuuritaust, oma keel, oma rahvus, oma identiteet. Kõige tähtsam on ikkagi keel – sellega seonduvad ju kirjandus, teater, kunst."
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: „Võõrsil ja kodus“