98-aastane Kanada eestlane: tahaks lapselapselapsele eesti keelt õpetada
98-aastane Eestist pärit Asko Kütti on Kanadas elanud 75 aastat. Ta on seal üles kasvatanud oma lapsed ja lapselapsed ning seejuures pannud suurt rõhku eesti keele ja kultuuri säilitamisele. Oma kõrge ea juures on tal veel üks unistus: näha oma lapselapselapsi ning neile paar eestikeelset sõna õpetada.
Vikerraadios alustas 4. oktoobri saatesari "Võõrsil ja kodus", mis viib kuulajad külla seitsmele Kanada väliseesti perele. Sarjas saavad sõna need, kes pidid üle elama põgenemise Eestist ning rasked immigrandi-aastad, võõrsil sündinud ja kasvanud teise põlvkonna esindajad, kelle jaoks Eesti oli aastaid kauge ja kättesaamatu, ning ka noored, kes elavad avatud maailmas, kus rahvuslik identiteet vajab uuesti mõtestamist.
Esimeses saates jagasid oma mälestusi ja kogemusi Asko Kütti, tema lapsed Katrin Kütti-Otsa ja Toomas Kütti ning lapselapsed Eva ja Mihkel Kütti.
Asko Kütti sündis 1926. aastal Tartus ning käis Petseris koolis. Tänaseks 98-aastane mees on oma silmaga näinud nii Petseri suurpõlengut, Tallinna märtsipommitamist kui ka Dresdeni pommitamisele järgnenud tuletormi. Veel Eestis olles oli sõjakeerise lähenedes Asko esimene soov Soome minna, aga see plaan paraku luhtus.
"Nõukogude Liit murdis peale ja hirm oli suur. Ma üritasin Soome minna, aga see ei läinud korda, sest küüdimehe paadiga juhtus midagi. Kuna saime teada, et küüdimees ei tule, siis mõtlesin, et enne kui me Tartusse tagasi läheme, käime teatris ära. Läksime Estoniasse, seal mängiti "Kratti". Keset etendust tuli suur käsk ja aeti meid välja – mu kaabu ja mantel on siiani seal riidehoius," meenutas Asko 9. märtsil 1944. aastal toimunud Tallinna pommitamist.
Asko sõnul polnud publikus paanikat, järgiti korraldusi ja majast tuldi rahulikult välja. Sama aasta augustis sai Asko mobilisatsioonikutse saksa sõjaväkke. Kuna karistuseks oli mahalaskmine, polnud valikut. 18-aastane Asko lahkus kodust 17. augustil, ema sünnipäeval, et sinna enam mitte kunagi naasta. Saksa sõjaväega koos lahkus Asko Tallinnast ning Saksamaa pinnal võtsid Ameerika väed ta pärast lahingus haavata saamist kinni. Järgmised 14 kuud veetis ta vangilaagris, kus tuli taluda nii külma kui ka nälga.
Uus elu Kanadas
1946. aasta jaanipäeval sai Asko vabastuspaberid ning tema elu jätkus põgenikelaagrites kuni 1949. aastani, mil selgus, et Kanada on nõus vastu võtma ka endisi sõdureid. Asko Kütti astus vaba Kanada pinnale 1949. aasta 10. juunil.
"Meid võeti vastu Kanada riigiprogrammi alusel, kus immigrant pidi esimese aasta töötama seal, kus iganes teda suunati ja paigaldati. Sattusin Ontario kandis seavabrikusse, kus oli umbes 230–240 siga igasuguses suuruses ja vanuses," jutustas Asko, kellele maatöö võõras polnud.
Kohustusliku tööaasta möödudes liikus Asko edasi Torontosse, haris ennast ehituse valdkonnas ning töötas sellel alal kogu elu. Naiseks võttis eestlanna ja lastega räägiti kodus ikka eesti keelt – Asko sõnul ei tulnud keegi teistsuguse otsuse pealegi. Eestisse jäänud vanematega ei julgenud Asko ühendust võtta. Kui aga selgus, et üks sõpradest oma vanematega suhtleb ja midagi halba pole juhtunud, saatis Asko ka enda kodustele sõna. Vanemad hakkasid Eestist lähetama nii raamatuid, fotoalbumeid kui ka kuldrublasid, mis pakkusid huvi kollektsionääridele ja läksid hästi kaubaks.
Kanadale on Asko väga tänulik nende aastate eest, mis ta seal on elada saanud. "Kanada ei petnud mind – kui ma siia tulin, siis ma tahtsin vabadust ja rahu. Kanada andis mulle vabaduse ja rahu. Ma võisin omas kirikus käia ja Eesti noori kasvatada Eesti vaimus," sõnas ta. Oma kõrge ea juures on Askol veel üks unistus: näha oma lapselapselapsi ning neile paar eestikeelset sõna õpetada.
Eesti kultuuriga täidetud lapsepõlv
Asko poeg Toomas on sündinud 1956. aastal Torontos, õppinud tööstusinseneriks, töötanud majandus- ja ärivaldkonnas. 1959. aastal sündinud tütar Katrin on õppinud kehakultuuri ning olnud algkooliõpetaja ja eripedagoog. Toomase esimesed eluaastad olid nii eestimeelsed ja -keelsed, et muust elust ümberringi polnud tal aimugi.
"Võttis mõni aasta aega kuni ma taipasin, et ma olen kanadalane. Isa tööpartner elas üle tee ja neil oli umbes sama vana tütar – minu mängud enne kooli olid eesti keeles, kodus meil televisiooni ka ei olnud, nii et enamasti ma olin nagu väikses omaette Eesti maailmas," meenutas Toomas.
Katrin lisas, et eks nad vahepeal ikka proovisid vennaga omavahel ka inglise keeles rääkida, aga vanemad tegid sellele alati kiire lõpu. Mõlemad osalesid kõikvõimalikes eesti huvitegevustes – alates rahvatantsust ja lõpetades skautluse ja gaidlusega. Muidugi külastasid mõlemad korra nädalas ka eesti kooli, kus Katrin hiljem ka õpetajana tegutses.
Katrini sõnul on eesti kooli roll aastakümnete jooksul muutunud. "Kui mina ja Toomas eesti koolis käisime, siis oli seal rohkem võimalust oma keeleoskust lihvida ja harjutada. Tänapäeval on eesti kool rohkem selleks, et eesti keelt ja kultuuri tutvustada. Mina õpetan täiskasvanuid Hamiltoni eesti koolis ja mu klassis on ka iraanlane, kelle elukaaslane on eestlanna," rääkis ta ning lisas, et ka paljud lapsed on mitmekultuursed ja mitmekeelsed.
Kuna Katrini ja Toomase lapsepõlves jagus Eestiga seotud huvitegevusi suisa nelja-viie päeva peale nädalas, tekkis teismeas ka vastasseise. "Mõnigi kord mõtlesin, et küll kiusavad tagant või, pagan, teised mängivad hokit või löövad lulli või vaatavad televisiooni, aga mina pean siin nii-öelda Eesti GULAG-is istuma. Aga tagasi vaadates olen ma selle võrra mitmekesisem inimene ja kõik need tegevused panid südames ikkagi sellise väikese leegi hõõguma, mis on ülejäänud elu edasi kestnud," tõdes Toomas.
Eesti keele hoidmine muutub üha raskemaks
Katrin on omalt poolt püüdnud elus hoida eesti traditsioonilisi retsepte ning ta on Torontos hinnatud kringliküpsetaja. "Mul on see õnn, et mul on ema kringliretsept alles. Seda ma olen teinud ja isegi teistega jaganud," rääkis Katrin ning tõi kringli kõrval teise erilise lemmikuna välja vekitud seened.
Kanadas elamise juures hindab Katrin suurt ühiskondlikku sõbralikkust. "Siin saad kohata nii palju huvitavaid inimesi, kellel on oma perekonna lood, mis on põhimõtteliselt paralleelis meie perekonna looga. Paljud on siia tulnud kusagilt sõjast või kriisist ja nad on leidnud siin endale asukoha ja maa, kus lapsed saavad koolis käia ja kus saab rahus elada," lisas ta.
Toomase lapsed tulid ilmale Eesti jaoks murrangulistel aastatel. 1989. aastal sündinud Eva töötab Kanada autoklubi äripoes, 1992. aastal sündinud Mihkel panustab Toronto linna kaubanduskoja tegemistesse. Toomase sõnul oli lastega eesti keeles rääkime väga lihtne otsus.
"Kui nemad sündisid, siis me juba teadsime, et see armas Eesti, millest vanemad rääkisid, on nüüd ikkagi päris asi ja see saab minna ainult suuremaks ja vägevamaks, nii et kui see keel on suus, siis see avab lastele mitte ainult terve Eestimaa, vaid paar aastat edasi olime ju juba Euroopa Liidu liikmed ning vanaisa kaudu saadud kodakondsus andis neile reisimise ja õppimise võimalused kogu Euroopas."
Eva ja Mihkel peavad mõlemad ennast poolenisti eestlaseks ja poolenisti kanadalaseks. Samas tõdesid nad, et eesti keele oskuse säilitamine on üsna suur väljakutse, sest igapäevast praktikat napib.
"Tegelikult lonkab meie eesti keel võrreldes sellega, kui me olime teismelised ja nooremad. Sellest on kahju. Nooremana saime rohkem Eestisse reisida ja suhelda teiste eestlastega. Praegu me ikka proovime vanematega ja vanaisaga rääkida, aga neid võimalusi jääb aina vähemaks ja vähemaks," rääkis Mihkel, kes on tegev ka uue Eesti Maja projekti juures. Mihkel näeb selles suurt potentsiaali avada eestlaste lugu ja kultuuri kogu Kanadale.
"See on võimalus näidata, kui tähtis on olnud Eesti kogukond mitte ainult Eesti jaoks, vaid ka Kanada jaoks – meil on mitmeid arhitekte, advokaate, arste, poliitikuid, kes on mõjutanud kogu Kanada elu. Kui see maja lõpuks oma uksed avab, siis see avab uksed mitte ainult eestlastele Kanadas, kuid ka eestlastele ümber terve maailma," ütles ta ning lisas, et suhtlust kodueestlastega oodatakse väga ning püütakse omalt poolt pakkuda huvitavaid võimalusi töötamiseks ja õppimiseks Kanadas.
Küsimusele, mida on neile õpetanud nende vanaisa Asko, vastas Eva, et elektritööd. "Nii isa kui vanaisa on mõlemad väga seda meelt, et kui võimalik, siis tehakse erinevaid remonditöid ise. Me olime tädi Kati juures ja pidime elektriasju parandama ja kuna see oli väike töö, siis vool ei olnud ära keeratud ja ma sain särtsu. Vanaisa pööras mu poole, küsis, kas ma sain särtsu ja lisas, et nüüd oled õige elektrik."
*
"Võõrsil ja kodus" on Vikerraadio eetris reedeti kell 19.05.
Saate autor on Ave-Marleen Rei, helirežissöörid Andres Olema ja Johannes Ek, muusikalise kujunduse autor Andres Olema, tekste loevad Lee Trei ja Leino Rei.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Võõrsil ja kodus"