Ave-Marleen Rei: põgenemise trauma saadab ka nooremaid väliseesti põlvkondi

Vikerraadios alustava saatesarja "Võõrsil ja kodus" autor Ave-Marleen Rei sõnul sündis sari ideest lükata ümber väliseestlastega seotud klišeed. Seitsmeosalise sarja igas saates saab tuttavaks ühe eesti pere eri põlvkondadega, kes on suutnud kaugel Kanadas eestlust elus hoida. Väga eriliselt puudutas saatejuhti kohtumine 98-aastase Asko Küttiga, kelle saatus on nagu jalutuskäik läbi ajalooõpiku peatükkide.
"Saate idee sündis paljuski minu isiklikust huvist Kanada ja sealse eestlaste kogukonna vastu. Mul endal pole mitte ühtegi sugulast, kes oleks Kanadas kanda kinnitanud ja seda müstilisem sealne kogukond minu jaoks tundus," selgitas sarja autor.
Rei enda teadlik lapsepõlv jääb 1980. aastate teise poolde, mil tekkis laiem teadlikkus sellest, et kuskil kaugel Kanadas on kellelgi mõni rikas onu, kes aitas äri alustada või saatis põneva sisuga pakke.
"See oli suuresti mu ainus teadmine Kanada eestlastest, täielik klišee. Loomulikult see nii ju ei ole ja ma soovisin aru saada, kuidas neil eestlaseks jäämine seal kaugel maal on õnnestunud, mida see päriselt tähendas. See ei olnud ju mingi riiklikult toetatud kultuurisäilitusprogramm, see oli inimeste vaba valik," ütles Rei.
"Aga miks just Kanada? Sest Torontos elab kõige suurem väliseestlaste kogukond, seal on väga tugev tuumik." Samuti oli sarja sünni juures oluline fakt, et just tänavu möödub 80 aastat suurest põgenemisest üle mere.
Sarjas osalevad pered aitas leida Piret Noorhani, kes töötab Väliseesti muuseumis peaarhivaarina. "Igas saates on üks pere ja kokku kolm põlvkonda. Esimene põlvkond on see, kes siit põgenes. Teise põlvkonna esindajad on paadipõgenike lapsed ja siis nende lapsed. Kõik need pered on suutnud läbi kolme generatsiooni säilitada eesti identiteeti. Kõik saates kõlavad intervjuud on eesti keeles, ka kõik lapsed rääkisid eesti keelt, kõige noorem, kellega vestlesin, oli 16-aastane," sõnas Rei.
Ebaõnnestujate lood selles sarjas ei kajastu
Algul oli tal lootus leida ka neid peresid, kel pole eestluse säilitamine nii hästi õnnestunud. "Oleks olnud huvitav kuulda ka nende inimeste lugusid, kes valisid teisiti, aga eestlusest loobunud inimesed ei ole kogukonnaga seotud ning neid on suurest Kanadast väga raske üles leida, mistõttu eestlusest lahtiütlejate ning ebaõnnestujate lood sarjas ei kajastu," selgitas Rei.
Kanadas külastas Rei Torontost väljaspool asuvat Jõekääru lastelaagrit, mida eestlased on pidanud juba üle 70 aasta. "Seal on suur maa-ala ja majakesed – paljud teise ja kolmanda põlvkonna eestlased on veetnud seal kõik oma suved. Teismelised, kes ise juba laagrieast välja kasvanud, on nüüd laagris kasvatajad. Laagri ümber asusid eestlaste suvilad ning nii tekkis sinna omalaadne eesti küla, kus tänavatel on isegi eesti tänavanimed. Praeguseks on need majad küll juba enamikus uute omanike käes, aga mõnedes elavad siiski veel eestlased," meenutas Rei.
Eestiga seotud huvitegevuste rohkus Torontos on üldse imekspandav. "Lapsed käisidki viis-kuus korda nädalas Eesti ringides – olid skaudid-gaidid, laulsid kooris, tantsisid rahvatantsu, õppisid Eesti kultuurilugu. See oli niivõrd laialdane, et muudeks tegevusteks aega ei jäänudki. Mõned muidugi ka protestisid selle vastu ja juhtus sedagi, et mõni noor jättis eestluse pikaks ajaks kõrvale, sest surve vanemate poolt oli lihtsalt liiga suur."
Kohtumine 98-aastase härrasmehega puudutas väga sügavalt
Üks kohtumine puudutas saatejuhti väga sügavalt. "Kõige vanem meesterahvas, kellega ma juttu ajasin, on 98-aastane Asko Kütti, kes oli Eestist lahkudes 18-aastane ja mäletas kõike väga hästi. Kohe sarja avasaates saab kuulda, kuidas Asko 1944. aasta kevadel Soome plaanis minna – tal oli paadimehega kõik kokku lepitud ja rahagi ära makstud, kuid paadimees jäi tulemata."
"Kuna ta tuli Tartust ja tihti Tallinnasse ei sattunud, otsustas ta samal õhtul teatrisse minna, Estonias etendati balletti "Kratt". Samal õhtul toimus aga märtsipommitamine, etendus katkestati ja nagu Asko ütles, siis tema müts ja palitu on siiamaani Estonia garderoobis," meenutas Rei.
"Kui ta seda lugu rääkis, olin ikka väga jahmunud. Ma ei suutnud uskuda, kuidas on võimalik, et ma räägin silmast silma inimesega, kes on käinud sel saatuslikul õhtul "Krati" etendusel! Nagu oleks ajalooõpikuga juttu ajanud," jagas Rei, lisades, et enamik neist, kellega ta sarja jaoks intervjuusid tegi, ei ole varem oma mälestusi ega memuaare avaldanud. Eriti kehtib see teise põlvkonna kohta, kelle lood on seni suuresti kajastamata.
Kui enne Kanadasse minekut kujutas Rei Toronto eestlasi ette ühtse ja tugeva kogukonnana, siis kohapeal selgus, et ka seal on oma vastuolud ja erimeelsused olemas. "Näiteks ei olnud ma varem kuulnud sellest, et esimese põlvkonna seas oldi väga erinevatel seisukohtadel, kuidas Kodu-Eestiga peaks suhtlema. Oli rühm väga konservatiivseid inimesi, keda kutsuti "kaikameesteks" ja nende hinnangul ei tohtinud Kodu-Eestiga mitte mingit suhtlemist olla. Kõiki, kes suhtlesid, peeti kommunistideks ja reeturiteks. See tundus ootamatult järsk seisukoht. Paljud muidugi ka kartsid suhelda, arvates, et see võib koduste jaoks mingeid sanktsioone kaasa tuua," ütles Rei.
Praegu kerkib Kanadas väga uhke uus Eesti Maja, mis on Toronto eestlaste hulgas samuti vastakaid arvamusi tekitanud. "Nooremad põlvkonnad leiavad, et see on võimalus avada eesti kultuuri laiemale seltskonnale. Vanem põlvkond aga igatseb vana maja, mis on praeguseks juba maha müüdud."
Väliseesti noored näevad Eestis võimalusi
Rei tegi intervjuu ka ühe 18-aastase noormehega, kes kaalub Eestisse ajateenistusse tulemist. "See pani mind mõtlema, milliseid võimalusi nemad Eestis näevad. Üks noorem naine rääkis sellest, kui hea lastetoetuste süsteem on Eestis ning kui kallis on soetada kodu Kanadas. Ehk siis on päris praktilisi kaalutlusi, mis kallutavad neid Eesti poole. Samuti mõeldakse siinsete õppimis- ja töövõimaluste peale," loetles Rei põhjuseid, miks noorem generatsioon tahab tulla Eestisse tagasi.
"Huvitav oli ka see, et kuigi enamik väliseestlasi on tänulikud, et neil oli võimalik Kanadas oma elu uuesti üles ehitada, siis on ka neid, kes on Kanada ühiskonna suhtes väga kriitilised ega kiida heaks, et Kanada on rajatud põlisrahvaste maale ja seda pole tahetud siiani piisavalt tunnistada," tõi Rei välja.
Rõõmsate rahvusidentiteedi säilitamise lugude kõrval kajab saatest siiski läbi ka see, et põgenemine tõi kaasa trauma, mis kipub järgmistele põlvkondadele edasi kanduma. "Nendel teemadel ei räägitud peredes ega sõpradega omavahel, see teema pisteti vaiba alla ning nii tunnevad mõned noorema põlvkonna esindajad, et peavad ikka veel selle traumaga tegelema."
Saate autor on Ave-Marleen Rei, helirežissöörid Andres Olema ja Johannes Ek, muusikalise kujunduse autor Andres Olema, tekste loevad Lee Trei ja Leino Rei. Saatesari sai toetust üleilmse eestluse tegevuskavast ning välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonnalt.
Saatesari "Võõrsil ja kodus" on Vikerraadio eetris alates 4. oktoobrist igal reedel kell 19.05.
Toimetaja: Annika Remmel