Katrin Soika oma pere haridusdünastiast: õpetajaamet on meil geenides
Kaljuranna haridusdünastia keemiaõpetaja Katrin Soika rääkis "Vikerraadios", et käis juba päris väiksena oma ema, isa ja vanavanematega koolis töö juures kaasas ja tõi välja, et nende suguvõsas on õpetajaamet ilmselt geenidega kaasa antud. Anne Kaljuranna sõnul peab õpetaja olema nõudlik ja hea huumorimeelega.
"Minu isa Jüri Kaljurand on füüsika ja tehnoloogiaõpetaja. Minu abikaasa Erki Soika on füüsikaõpetaja, mu õde Helen Kaljurand on füüsika- ja keemiaõpetaja ja mu poeg Kristo Markus Soika on füüsikaõpetaja," loetles keemiaõpetaja Katrin Soika Kaljuranna haridusdünastia liikmeid, kes kõik töötavad Gustav Adolfi Gümnaasiumis.
Soika sõnul mängis tema isa GAG-i kooliõuel juba algklassilapsena. "GAG-is hoiab meid kindlasti kinni kooliõhkkond."
"Minule on GAG nagu teine kodu, sest kui ma olin väike, käisin ema ja isaga koolis kaasas, kõik on minu jaoks nii kodune, ma ei olekski nagu tööl," meenutas Soika.
GAG-i võõrkeelte õppetooli juhataja Anne Kaljurand meenutas oma kooliajast, et parim klapp oli õpetajatega, kel oli hea kontakt õpilastega, aga samas oli õpetaja nõudlik ja tal oli ka piisavalt huumorimeelt. "Minu lemmikõpetaja oli matemaatikaõpetaja Aili Ainomäe. Tuleb meelde, kui tal kord kingakonts läks tunnis katki. Ta võttis kinga jalast, panin selle õpetaja laua peale ja hakkas seda vastu lauda taguma, aga samal ajal läks tund edasi," meenutas Anne Kaljurand.
"Mul on tunne, et ma olengi tulnud siia ilma õpetajaks. Minu ema ja isa olid õpetajad, aga ka mu vanavanemad olid kooliga seotud, nad olid nii kooli direktorid kui ka õpetajad. See ei olegi minu valik, sest see on mul lihtsalt sees. Juba lasteaias ma mängisin kooli," tõdes Kaljurand.
"Mina olen ka õpetaja tänus sellele, et mu ema ja isa ja vanema ja vanaisa olid õpetajad ja kogu aeg käis õpetamisest jutt, käisin ka vanaema, vanaisa ja emaga tööl kaasas," tõdes Soika.
"Kui noore õpetajana lähed tööle, siis kõik on nii põnev ja alles nüüd mõtlen sellele, kuidas ma neid noori mõjutan," sõnas Soika, kes on üle 20 aasta õpetaja olnud.
Kaljuranna sõnul on laps nende aastate jooksul jäänud samaks, aga tähelepanuvõime on muutunud. "Sellega peame praegu palju rohkem tegelema. Õpetaja peab väga palju seletama ja korduvalt tähelepanu pöörama. Sõbralikkus ja kontakt aitavad, suhe klassiruumis on väga oluline," tõdes Kaljurand. "Toetav keskkond on kõige olulisem."
Kaljuranda paneb imestama, et noored õpetajad ei taha klassijuhatajad olla, ei taha seda vastutust võtta. "Mulle väga meeldib, kui mul on oma klass. Võib-olla ei ole õpetajad tänapäeval valmis olema ühes koolis nii kaua," sõnas Kaljurand.
Samuti oli vanasti õpetajate kokkusaamine õpetajate toas tihedam kui praegu. "Nüüd on tempo nii kiire, et ei jõuagi seal enam istuda. Nüüd on lausa pidupäev, kui saad õpetajate toas istuda ja juttu rääkida," nentis Kaljurand, kellel on praegu käsil 13. gümnaasiumiklassi juhatamine.
"Ma väga püüdsin jätta oma lastele vabad käed, et mitte neid õpetajaks saamisel survestada, aga ka kõik minu lapsed on mul koolis kaasas olnud, kui nad olid väikesed," sõnas Soika. "Mul oli legoklotside kast koolis õpetajalaua all."
"Eks need õpetajad niimoodi kasvavadki, et käivad väikestena koolis kaasas," muheles Kaljurand.
Soika sõnul on tänapäeva lapsed andekad. "Nad on avatumad diskuteerima, valmis rohkem eksima, kui mina olin. Mina olin hästi õigele vastusele orienteeritud, aga just eksimuste lubamine tagab ka edu. Meie õpilastel ja kodudel on tahe saada hea haridus ja see toob ka PISA uuringu tulemuse kõrgelt välja," selgitas Soika.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerraadio", saatejuhid







