Ingvar Villido: laps peab ise oma kogemused saama, nii vitsad kui ka preemiad
Koolitaja ja Lilleoru keskuse rajaja Ingvar Villido meenutas Vikerraadio saates "Käbi ei kuku..." lapsepõlve konfliktses kodus, oma kujunemisloo võtmehetki ning jagas põhitõdesid lapsevanemana.
"Ega meie polegi oma lapsi püüdnud väga kasvatada. Oleme rohkem järginud sellist joont, et laps peab oma kogemuse ise saama, oma vitsad ja preemiad – selle järgi kasvama ning õppima head ja halba tundma," ütles Ingvar Villido.
Isaga saatesse tulnud poeg Siim Villido ilmestas vanemate kasvatusstiili oma looga, mil ta keskkooli pooleli jättis, kuna ei mõistnud, miks kooli vaja on. Kui ta oli kolm aastat tööl käinud ning jõudis kätte ajateenistusse aeg, ei soovinud ta hariduseta jääda ja lõpetas keskkooli täiskasvanute gümnaasiumis.
"See oli minu vabadus langetada otsus. Sain aru, miks mul seda vaja on. Mitte et sulle öeldakse, et sa pead seda tegema, vaid sa ise saad aru, et sul on seda vaja," rääkis ta.
Ingvar lisas, et puutub tihti kokku noortega, kes räägivad, kui mõttetu on kool: "See on kõige hullem, kui kool ei suuda lastele anda õppeaineid viisil, et nad saaksid aru, et see on neile tulevikus vajalik. Lapsed käivad koolis, kui neil on huvitav," kinnitas ta.
Siim rääkis raskest perioodist, mil ta oli sulgunud oma maailma, seltsiks arvutimängud. "Ja siis isa küsis: "kuidas sul päriselt läheb?"," mäletas Siim ja tõdes, et tal on isa õpetuste suhtes olnud kahtlusi, kuid vahetu isiklik kogemus kummutas need. Toonane jutuajamine tekitas huvi isa praktiliste võtete vastu, mis aitasid pikendada teadvelolekut ja vabastada üleskerkivaid emotsioone.
Lapsepõlve taagast vabaks
Ingvar Villido on kindel, et lapsepõlv formuleerib meie tulevikku — kõike, mida me teeme, nii head kui ka halba. Ta on ise põhjalikult tegelenud sellega, et elada oma elu nende mõjutusteta.
"Kui ma õpetan inimesi vabanema lapsepõlve kollidest, taagast, traumadest, sisseõpitud probleemidest, siis loomulikult olen ma seda teinud ka iseendaga. Ja sel põhjusel pole mul täna enam väga lapsepõlve mõjutusi olemas. On mälestused, aga need on neutraalsed."
Tema esimeste mälestuste hulka kuuluvad nii võrevoodis kiigutamine kui ka vanemate tülide pealt vaatamine-kuulmine — isa joomine ja ema pisarad. Ingvari isa oli sohvoosis traktorist ja seal oli viinavärk tavaline, sest põllumeestele maksti sageli viinas. Ingvar arvab, et nõukogude ajalgi oli joomine üks viisidest, kuidas näiliselt probleemidest lahti saada.
"Tolle aja probleemid ei olnud väga erinevad tänapäevastest. Üks oli rahaline surve — palgad olid väiksed, tööd palju — meie pere elas laenust laenuni. Teiseks oli töö väga üksluine, vaheldust polnud. Kolmandaks oli kõva kambavaim — ilm oli halb, põllule minna ei saa, saadame parem kellegi poodi. Lisaks ei olnud eriti infot, mis ümberringi toimub. Kuigi mu ema-isa käisid sagedasti teatris ja tõid kommi — see oli pidupäev," jutustas Ingvar.
Tema isa jõudis alkoholismini ja muutus purjuspäi vägivaldseks. "Tol ajal väga palju lahku ei mindud, kannatati ära ja loodeti, et teine muutub," ütles Ingvar, nimetades aega keeruliseks ja dramaatiliseks. Lõpuks kolisid vanemad tema pealekäimisel lahku ja isa jättis uue elukaaslase kõrval joomise maha.
"Sündmustik on jätnud nii palju jälgi, et ma ei ole alkoholilembeline. Lihtsalt niisama juua puudub vajadus," võttis Ingvar loo kokku ning lisas ka, et lõpus olid tal suhted isaga head.
Vene sõjaväest leitud vaimne maailm
Saates oli juttu sellestki, mismoodi jõudis Ingvar Villido vaimse maailma juurde. Ta proovis saada ülikooli kehakultuuri erialale, kuid pool punkti jäi puudu.
"Ma ei kahetse, et ma ülikooli ei saanud, sest mulle tundub, et see võimaldas säilitada kõike seda, mida ma täna teen, säilitada algeid, läheneda inimesele teisiti kui tavaliselt koolis õpetatakse. Selles mõttes on hästi läinud."
Ingvar avastas enda jaoks hoopis karate ning sõjaväkke minnes oli ta väga kõvas vormis. "Aga see kõik oli füüsiline, andis küll hea positsiooni — keegi ei julgenud vene sõjaväes tülitada."
Sõjaväes kohtus ta ühe noormehega Kaliningradist, kes oli õppinud kung fu-d ning õpetas Ingvarilegi selle kunsti vaimset külge. "Sealt saingi selle huvi ja selgus see, mida tulevikus tegema hakkan."
Poeg Siim tunnistas, et on isa juures alati seda imetlenud, et ta on väga pikalt sama asjaga tegelenud "Ta on seda uurinud ja puurinud ja see ongi tema kutsumus. Ta on leidnud enda elu suuna ja selle juurde jäänud."
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel / Kaspar Viilup, intervjueeris Sten Teppan