Anna Hints: emaks saamine on kui kõndimine liival, kus jäljed jäävad näha
Režissöör Anna Hints tunnistas saates "Käbi ei kuku..." , et emaks saamine oli tema jaoks tipphetk, aga ka hirmutav. Ta soovib, et suhted tütrega ei läheks keeruliseks nagu temal oma emaga ning jagas koos ema Anu Adermanniga lugusid keerulisest lapsepõlvest, leppimisest ja mõistmisest.
"See oli tipphetk, aga ka väga hirmutav hetk," vastas Anna Hints saatejuht Sten Teppani küsimusele tütre sünni kohta.
"Tajusin, et lapsevanemaks saamine on kui kõndimine liival, kus su jäljed jäävad nähtavale – kuidas olla nii, et suhted ei läheks nii lappesse, nagu mul endal läksid emaga, kuidas teha teistmoodi," jagas Hints endas kerkinud küsimusi.
Ta rääkis, et tal on tütar Leelega väga lähedane suhe ning ta on algusest peale võtnud hoiaku, et laps on omaette isiksus, kellega tuleb rääkida ausalt, tunnistada oma vigu, vajadusel vabandada ning anda mõista, et vanema positsioon pole jumala positsioon.
Anna Hints peab oluliseks, et lapse ja vanema suhe peab olema selline, et mõlemad tunnevad, et neid kuuldakse ja nähakse. "Aga need oskused ei ole bioloogiliselt antud, mina olen neid õppinud kursustel, teraapiates ja õpitubades."
Öö metsas
Suitsusauna dokumentaaliga tuntuks saanud režissöör rändas saates enda lapse- ja nooruspõlve, mille fookuses oli probleemne suhe emaga. Ta nimetas oma elu üheks murdepunktiks juhtumit, mil ta 11-aastasena kodunt põgenes.
"Lahkusin teadmisega, et lähen päriselt ära. Pakkisin koti, kus olid mu lemmikmänguasjad, nuga, tikud ja magamisasjad, inglise keele õpik ja Hamleti raamat. Oli oktoober ja ma läksin metsa," jutustas ta.
"Ta jättis kirja: "Kallis ema, kui sa kirja loed, siis mind enam ei ole". Ma ei olnud võimeline tegutsema, majanaaber aitas tutvustega – panime üle Eesti kuulutused, ka raadiosse, käisime bussi- ja raudteejaamades. See oli jube üleelamine," mäletas Anna ema Anu Adermann kohutavat päeva.
Anna veetis metsas terve öö, kuid tõdes seal, et tal ei ole 11-aastasena kuhugi mujale minna. "See ei olnud vabanemine, mingi osa minu hingetasandist jäi sinna metsa. Oli lootusetuse tunne – ei ole häid lahendusi, pean oma elu elama ja need kogemused vastu võtma."
Ta ütles, et aastaid hiljem teraapias on ta metsa mõttes tagasi läinud ja oma hingeosakesi kokku korjanud. "Aga mul on hea meel, et otsustasin sinna minna, mitte end ära tappa – elujanu on nii tugev, otsisin alternatiivseid viise," lisas Anna ja sõnas: "aga siis ma läksin katki."
Nimevahetus tõi muutuse
Anna oli täis viha ja valu: "Olin enesehävitamise kursil. Pean tänama universumit, et ma olen elus. Olid väga ohtlikud olukorrad ja suhe emaga läks aina halvemaks."
Ema Anu meenutas, et kogus tollal Madonna plaate ja kord koju tulles oli tütar need puruks tallanud. Ja seinale kirjutanud: I hate my mom, I hate my life and I want to die (vihkan oma ema, vihkan oma elu ja tahan surra - toim.)
Anu kirjeldas ennast kui äkilise loomuga inimest, kes ei mõistnud, miks laps ei kuula sõna. Ta ei tajunud, et peab lapsele vabadust andma ja samal ajal piirid seadma. Tuli ette füüsilist karistamist. Anu ei süüdista tollast aega, mis siiski aitab Anna sõnul tal ema mõista. Anu on teinud endaga rahu ning sõnas, et neid ühendab tütrega see, et nad otsivad väljapääsu – ka kõige hullematel hetkedel.
"Igatsesin aastaid, et ema mõistaks mu valu," sõnas Anna ning ütles, et lõpuks otsustas ta vahetada nime: Ann muutus Annaks. "See aitas mind. Kui oled kriisisituatsioonis – kas elada või mitte – siis läbi nimevahetuse saad teha transformatsiooni, kus midagi sinust sureb ja midagi sünnib uuesti. Meil on tohutud jõuvarud, et end uuesti üles ehitada või defineerida."
Anna jõudis tervenemise protsessini 18-aastaselt, mil ta ühel kevadhommikul mõistis, et on aeg võtta vastutus enda heaolu eest: "Ükskõik, mis ma olen kogenud – lähen siit edasi."
Anna sai aru, et tema ema ei saa lõpuni mõista kogu tema viha ja valu ning ta ei peaks end õigustama sellega, et lapsepõlv oli keeruline. "Kui me paotame kriipsuks tehtud suu, jagame oma südant, õpime suhtlema ja üksteist kuulama, siis selles on tohutu tervendav jõud ja inimsuhted muutuvad lähemaks."
Ta lisas, et nad pole emaga kunagi nii lähedased olnud kui nüüd ja nad on väga ausalt rääkinud kõigest.
Toimetaja: Laura Raudnagel, intervjueeris Sten Teppan