Näitleja Miika Pihlak: ma ei julge end kristlasena defineerida
Näitleja, tantsija ja koreograaf Miika Pihlak, kelle pool perekonda on kristliku eluga seotud, rääkis Vikerraadio saates "Käbi ei kuku...", et usub küll jumalat, kuid enda kohta kristlane ei ütle. Miika ema Anne-Ly Pihlak jutustas usu tõttu abielu lagunemise loo.
"Ma pean sõna kristlane enda jaoks liiga suureks. Ma ei julge end niimoodi defineerida, aga väga paljud tõekspidamised on minus siiski olemas. Olen inimesena väga kärsitu – vajan vastuseid ja tulemusi kiirelt, aga usk nõuab keskendumist ja aega ning seda pole minus piisavalt olnud," selgitas Pihlak ja lisas, et usk on midagi, mille poole saab pöörduda igal hetkel, kuid seda ei tohi kellelegi peale suruda.
Miika isa on pastor ja vanemad õde-vendagi usklikud ja kirikuga seotud. Ema ja nooremad lapsed aga mitte ning just usk on see, mis vanemate abielu lõhkus.
"Kui mina tahtsin palju käia – teatrites, tantsimas – siis tema jaoks oli ju kõik keelatud või mitte sünnis," viis Anne-Ly Pihlak jutuajamise tagasi aega, mil tema ja Miika isa vahele tuli usk. "Nii ei olegi võimalik pikalt pereelu hoida, kui üks on usklik, aga teine ei ole."
Oma laste isaga kohtus Anne-Ly noorelt, pärast keskkooli lõpetamist. Abielluti, kui neiu oli 19-aastane. Siis oli isa veel bändimees ja religiooniteema ei olnud aktuaalne. Usuni viis mehe terviseprobleem – tal soovitati pöörduda kiriku poole. "Ta paranes ja nii see asi hargnes, aga meie elu hakkas kulgema teistmoodi," meenutas naine ja selgitas, et proovis küll kirikus käia, kuid õiget tunnet ei tekkinud.
"Inimlikult ei ole vägisi võimalik selle asja juures püsida. Tahes-tahtmata langed millalgi. Ja sel teemal võib tekkida palju arusaamatusi," nentis Anne-Ly. See, et vanemad lapsed koos isaga usku jäid, ei tekitanud temas trotsi ega vastumeelsust ning perekond saab siiani väga hästi läbi. Kuigi abielu purunes, toetatakse teineteist ja üksteise valikuid ning austatakse mõtteviise.
"Usk kasvatab inimesest ainult head, mõistvad ja empaatilised inimesed. Usk aitab mõista, armastada ja andestada," oli Anne-Ly siiski veendunud.
Miika oli vanemate lahutuse ajal 9–10-aastane. Ta tajus, mis perekonnas toimus, teadis, milline oli sisekliima, mistõttu ta oli juba jõudnud mõelda, et vanemad peaksid lahku minema. "Ja kui lahku mindi, siis läks kõik edasi palju värvilisemalt," tõdes noormees ja lisas, et ei ole pidanud kunagi poolt valima ning pere hoiab kokku siiani.
Teatrikool tekitas võõristust
Miika Pihlaku üks tänastest töödest on näitlemine, kuid see valik ei tulnud sugugi enesestmõistetavalt, olgugi, et ta oli lapsest saati teatriga tegelenud. Tema esimene erialavalik oli hoopis meditsiin. "Tahtsin minna Tartu Ülikooli kirurgiasse, konkurss oli meetu, ma ei saanud sinna. Ja siis tuli teatrikool."
Miika rääkis, et esimesed teatrikooli aastad olid talle keerulised, täis võitlusi endaga, kus ta mõtles, kas ta üldse soovib seal olla või ei.
"Minus tekitas kahtlusi see, et ma ei näinud selles tööd, võtsin seda hobina. Teater, tants, laul – need olid hobid, millega tegeled väljaspool tõsist tööaega. Teatrikoolis tekkis minus võõristus, et hobist on saamas töö. Kas ma siis päriselt tahan nii," jagas Miika oma toonasi mõtisklusi. Nüüdseks on kahtlused kadunud ja Miika on õnnelik, et tema töö on ühtlasi ka hobi.
Alustatu tuleb lõpetada
Miika sõnul lähtub ta mõtteviisist, et kõik, mis on juhtunud, on juhtunud põhjusega ja toonud tänasesse päeva. Ettetulnud mõõnadest saab üle perekonna toel, kuigi muredest on ka algul näitleja sõnul kehv rääkida. "Kuid kuna meil on kokkuhoidev perekond, siis on raske raskeid asju üksteise eest varjata. Me näeme üksteist läbi."
Miika näeb, et on emaga paljuski sarnane.
"Ka mina paistan välja tugev, aga seest mitte nii väga. Inimsuhted on need, mis meid elus kõige rohkem mõjutavad. Inimesed on tugevad relvad ja suudavad oma vastased viia õrna kohta. Kui üks doominoklots kukub, lähevad ka järgmised. Kui lõpeb suhe, mõjutab see ka haridust, tööd, peret ja see kõik viib laviinina keerulisse kohta," mõtiskles ta.
Anne-Ly tõdes, et emad tunnevad südames ära, kui lastel on midagi pahasti. Mis puudutab haridust ja erialavalikut või tegelikult ka kõike muud, lähtub Anne-Ly sellest, et alustatu tuleb lõpetada.
"Ja see on meie kasvatuse üks tugevamaid alustalasid olnud – mida alustad, viid lõpuni. Ma tajub väga hästi, kuidas see mõjutab mind tänaseni kõiges, mis ma vastu võtan," rääkis Miika, kes hindab ka ema otsekohesust, vaheseinata rääkimist.
Rohkem andestamist
Anne-Ly tunnistas saates, et talgi on olnud väga raskeid perioode, isegi selliseid, kus on elust lahkumise mõtted pähe tulnud. "Elu ei ole mind hellitanud," sõnas ta ning lisas, et elujõu andsid talle tagasi lapsed. "Tänu lastele olen välja tulnud sügavatest aukudest."
Naise elukogemus on õpetanud, et kõik võib muutuda hetkega ning tuleks rohkem jälgida, mida teineteisele öeldakse ja kuidas käitutakse. "Elame tähesäras ja pillerpallis, aga me ju ei tea, mis järgmine hetk toob. Võime kaotada kõik – elupaigad, lähedased, sõbrad, senise elu – see paneb mõtlema."
Anne-Ly viitas, et tuleks rohkem osata andestada, paluda vabandust, kui tehakse vigu. "Me kõik ägestume, vihastame ja tülitseme, aga kui oleme järele mõelnud, istunud iseendaga hetke vaikuses, siis oskame näha oma vigu ja vabandada südamest."
"Käbi ei kuku..." on Vikerraadio eetris pühapäeviti kell 10.10. Saatejuht on Sten Teppan.
Toimetaja: Laura Raudnagel, intervjueeris Sten Teppan